Epp Maria Kokamägi: „Soovin, et see aasta tuleks parem ja tervis paraneks.“

Helina Piip, 3. jaanuar 2020

«Uueks aastaks on mul üks väga suur soov: et Tõstamaa postkontor alles jääks. Ilma selleta ei saakski ma maal elada ...» lausub kunstnik Epp Maria Kokamägi.

Kuidas uus aasta saabus?
Kogunesime kõik meie juurde Pärnumaale Sepamaa tallu. Tütarde Liisu ja Anni koerad kardavad väga saluute. Maailm võiks ikka juba pöörduda, mitte enam kärtsutada ja loodust reostada. Tehnika on ju arenenud, miks mitte lasta taevasse hoopis laserkaunistusi.

Milline oli 2019. aasta?
Meie perele pigem raske. Tervisega heitlemist oli palju, taastun ikka veel puusaoperatsioonist.
Kuna 2019 oli mu juubeliaasta – sain 60 –, tegin sel puhul oma Haapsalu galeriis tagasivaatenäituse. Tõin seal esimest korda välja ka koolipõlvetööd. Näiteks autoportree sündis maaliõpetaja Lepo Mikko tunnis. Kooli tuli kaasa võtta peegel ja ennast siis maalida.

«VALGUS MAARJAMAAL»: Epp Maria töid saab Jaani kirikus näha veel 6. jaanuarini. Fotol on kunstnik koos väimees Marko ning lapselaste Anita Astridi ja Akseliga näituse avamisel. (Tiina Kõrtsini)

Eelmisel aastal kirjutati teist ja teie abikaasast raamat. Kuidas see sündis?
Ettepanek tuli üllatusena. Küsisime kirjastusest mitu korda üle, miks meist raamat kirjutatakse, elame ju nii tavalist ja rahulikku elu. Kirjastus jäi aga enda juurde ja leidis armsa kirjutaja – Katrin Helend-Aaviku. Minu meelest õnnestus see tal suurepäraselt. Kui raamatu kätte saime, naersime mõne koha peal lausa laginal. Ei mäletanudki mõne foto puhul enam, millal see tehti või millised me olime.
Oluline oli, et autor mõistis Jaagu huumorimeelt, mis ei pruugi võõrastele alati kohale jõuda. Ja kuna autor on ka ise loomainimene, sai ta hästi aru meie elust, mis keerleb paljuski ümber loomade.

Raamatus ütles keegi, et te maalite omaenda elu. Milliseid aegu võiks maalidest ära tunda?
Pigem maalin oma tundeid. Inglid toimetavad mu maalidel juba päris pikalt – aastast 1991. Loodust kujutasin varem vähem, sest mu isa oli suurepärane looduse maalija. Alati ju tundub, et kui su vanemad on milleski väga head, siis sa ise ei ole. Nüüd julgen tasapisi ka looduse kallale minna – kivine ja kadakane karjamaa, Eesti pastoraalne maastik huvitab mind väga.

Kas inglite tulekuga teie maalidele on ka mõni lugu seotud?
1990ndatel ilmusid inglid ka popkultuuri. Ansamblil R.E.M oli uhke video, kus solist Michael Stipe laulis suurte inglitiibadega. Paljudes rokivideotes võis ingleid näha. Minu tõukeks sai hea sõbranna Viivi Luige luuletus «Tiiva vari». Ka tema luulesse saabusid inglid siis – kui taeva sõjavägi, nad olid kaitsepositsioonil. Tagasi mõeldes olid ju 1990ndatel meie ümber ärevad ajad. Sellistel aegadel igatsed midagi müütilist, millele toetuda.

Tallinnas Jaani kirikus on viimaseid päevi üleval teie näitus. Milline seos on teil endal kirikuga?
Ma pole kirikus käija, aga kuna ma ingleid maalin, siis side mul on. Olen ristitud katoliku kirikus, kuid ma ei arva rangelt, et katoliiklane ei tohiks minna luteri kirikusse või vastupidi. Usk on ju üks ja sama – sa pole ainus siin maa peal, on suuremad jõud, mis otsustavad su elu ja saatuse üle. Mulle meeldib väga käia ka õigeusu kirikutes. Pühakojad on kõik toredad paigad, kus saab vaikselt mõtiskleda ja kunsti vaadata, kirikutes on ju väga ilusad interjöörid.
Näitusepakkumine tuli aasta tagasi. Esimest korda oli mul ka kuraator – Erkki Juhandi, kes kõike korraldas. Käisin lõunalöövis asuvat galeriid enne vaatamas. Ilusate suurte akendega väga valge ruum justkui dikteeris ette, millised pildid sinna teha.
Näituse pealkirjaks sai «Valgus Maarjamaal». See teema on mind alati huvitanud – valgus ja pimedus ning kuidas valgus maastikul muutub. Õhtuhämaruses on kadakane karjamaa ühte moodi, hommikupäikeses hoopis teistsugune. Näitusel ongi enamasti maastikumaalid. On ka mõni ingel, kes teeb lund või jääb talveunne. Piltidel on suur lume ja valguse igatsus.

Mis on valguse kujutamisel kõige keerulisem?
Elan mere ääres ja siinne valgus särab väga tihti. Kui päike vähegi välja ilmub, võib meri helkida ka talvel kui sulakuld. Valgus peegeldub sealt tagasi. Järgmisel hetkel on aga hoopis tinahall ja raske. Tänapäeval on värvide maailm nii palju edasi arenenud, et leidub tõesti värve, millega saab sära tekitada. Kuid ikkagi on valgust raske tabada, see jääbki tabamatuks. Mu maalid vähemalt näitavad, et üritan.

Kas mõni isa nõuannetest on teile enim meelde jäänud?
Mul on üks armas isaga seotud traditsioon. Ta ütles, et ükskõik kui väsinud sa ka 1. jaanuaril oled, pead tõmbama kasvõi mõne kriipsu valgele lõuendile, siis tuleb loominguliselt edukas aasta. Seda traditsiooni hoian tõesti elus. Kui lõuendit alati käepärast pole, siis vähemalt joonistan mõne mõtte üles. Olen selle lastelastelegi edasi andnud, et 1. jaanuaril peaks midagi joonistama.
Praegu on mul aga pooleli üks hästi suur maal, mille teema on võluaed. Tahan sinna maalida hästi palju lilli ja aias toimetavaid haldjaid. Nii et mõtted on juba kevadised.

FOTO RAAMATUST: Jaak ja Epp Maria olid alles kunstitudengid, kui 1981. aastal sündis nende kolmest lapsest esimene – tütar Anni.

Teil on köögis postkaardisein, kus enim läkitusi pärineb Viivi Luigelt?
Viivi on nii palju reisinud ja elanud suursaadiku prouana välismaal. Seetõttu on meil tõesti säilinud vana traditsioon, et saadame teineteisele kaarte. Siin on armsaid tervitusi ja väikeseid meeleolusid – selliseid postkaarte ju karpi ei peida. Hakkasin neid seinale panema ja aastakümnetega on neid päris palju kogunenud.
Mulle meeldivad nii väga Vatikanist saadetud Botticelli tööd ja teisedki kunstikaardid. Või imearmsad jõulukaardid suhkruste inglitega. Siin on ka teiste sõprade saadetud kaarte. Ka lastelt, kes välismaal käies alati sel moel tervitusi läkitavad.

Saatsite ka ise pühadeks postkaarte?
Ikka. Firma, kes mu kalendreid välja annab, trükkis varem ka mu postkaarte, aga kahjuks nad eelmisest aastast loobusid. Ütlesid, et postkaarte enam ei osteta. Mul on aga varud ja ikka saadan. Ma ei taha, et käsitsi kirjutatud sõnumite traditsioon sureks. Eriti tore oleks veel, kui sulepeaga. See on nii ilus.
Üks suur soov on mul uueks aastaks veel: et Tõstamaa postkontor alles jääks. Ilma selleta ei saakski ma maal elada ... Mul pole ju võimalik saata maale pakiautomaadiga. Pealegi on nii tore minna postkontorisse, suhelda, osta marke ja karpe, pastakaid, panna oma maalid teele.

Teate juba, mida uus aasta toob?
Me ei tea ju kunagi kindlalt, mis elu toob. Soovin küll, et see aasta tuleks parem ja tervis paraneks. Et jaksaks tööd teha, sest ideid jagub. Uue näituse tahaks ka suvehooajaks oma galeriisse teha.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?