Casting’ute korraldaja Hiie Fluss: ma ei saa ju režissöörile öelda, et kedagi pole kaamera ette panna!

Verni Leivak, 3. jaanuar 2020

Iga mängufilmi lahutamatu osa on casting ehk näitlejate valik. Hiie Fluss on Eestis sel alal üks kõvemaid asjatundjaid.

Võru tüdruk Hiie (54) ei oskagi öelda, millest tema suur teatrihuvi tekkis. Igatahes unistas väike piiga alatasa rahvateatris Kannel mängimisest, kuid ikka peeti teda liiga nooreks. Ja kui isa Hillar äkitselt teatrist tulnud sõnumi edasi andis, kas nüüd või mitte kunagi, jättis toona seitsmenda klassi õpilane sõbranna sünnipäeva tähistamise kus see ja teine ning tormas teatrisse. «Nukitsamehes» oli Iti osatäitja puudu.

Ka elus võib näidelda
Ajaga lisandus muidki rolle ja kuni keskkooli lõpuni möödusid kõik õhtud kultuurimajas – isegi kodutööd valmisid sealsamas aknalaual. Polnud siis mingi ime, et Hiie Tallinna ülikooli näitejuhtimise erialale paugupealt koos tänaste tuntud tegijate ning VAT teatri loojate Peeter Jalaka, Tiina Rebase ja Aare Toikkaga vastu võeti.
«Andsin kursuse juhendajale Inna Taarnale lubaduse, et mina lavastama ei hakka. Olen sellest kinni pidanud,» naerab naine, kes oli pigem ümberkehastumises meister. VAT teatri ühe asutajana lõi Hiie sealsetes tükkides näitlejana kaasa küll Kaelkirjakuna, Emalõvina, Ämblikuna, Palvetajaritsikana, Öösorrina, Roosina, Koerana, Jänesena, Külaeidena ja Vanamoorina. Uhked karakterrollid kõik.
Ent ühel ajahetkel hakkas administratiivne töö pikapeale võimust võtma ja näitlemine jäi soiku. «Näidelda võib ka elus,» itsitab ta.

TEMA VALIBKI NÄITLEJAID: Hiie Fluss tänab kõiki, kes on massistseenidesse lisanäitlejateks tulnud, sest nendeta poleks filmides elu. «Ootan põnevaid väljakutseid. Usun, et vanajumalal on mulle veel palju pakkuda, enne kui minusugune meie riigis umbes 105aastasena pensionile lubatakse,» muigab ta. (Martin Ahven)

Algas põnev aeg
Nii jõudiski Hiie töötada noorele vaatajale suunatud teatreid ja teatrispetsialiste ühendava rahvusvahelise organisatsiooni Eesti keskuse juhina, korraldada teatrifestivale ja muu hulgas laevadel kruiisijuhina ametis olla.
Muljetest tulvil laevaelu lõpetas lapseootus. Kui tütar Stella-Triin oli pisut enam kui aastane, helises telefon. Naine kutsuti Tuisk Film Productionsisse tegevprodutsendiks ja ametikoht eeldas hakkama saamist nii võileibade valmistamise, casting’ute läbiviimise kui ka ilmataadiga kokkulepete sõlmimisega, kui võtteks läheb.
«Ma ei teadnud filmindusest midagi, kuid olin valmis proovima,» tunnistab Hiie.
Esmalt tuli omandada terminoloogia kaamerate ja tehnika tellimiseks. Andrus Tuisuga peamiselt reklaamfilme tehes möödus 12 imelist aastat, töölepingu lõpetas majanduskriis ja sellest ajast saati on Hiie vabakutseline.

Valimise raske töö
Hiie usub, et nii väikese rahvaarvuga riigis peaks igaüks teadma, mis asi see casting on – peaaegu kõik on ju kasvõi korra teleekraanilt läbi käinud.
«Loen stsenaariumi läbi, arutan asja pikalt režissööriga ja asun otsima tegelasi kas kindlatesse rollidesse või lisanäitlejaid massistseenidesse ning korraldan selleks ülevaatusi,» võtab ta asja olemuse kokku.
Välisrežissööride puhul tuleb aga alustada algusest, sest nemad ju meie näitlejaid ei tunne. Seega algab kõik piltidest ja videotest kuni live-casting’uteni välja. Sealt ei puudu ka tekstistseenid ega videoproovid, et veenduda näitlejate omavahelises sobivuses. Kas nende vahel tekib õige paaridünaamika ja kas kogu filmi näitlejate komplekt saab õige?

Iga algus on raske
«Arvasin tegelikult, et pikki mängufilme mina teha ei jaksa – seal on ju ettevalmisperiood ja võtted kaks-kolm kuud. Siis vajati aga «Detsembrikuumuse» filmimisel abi ja Hiie esimene tööpäev nägi ette tootmiskatastroofi lahendamise.
«Pidime kibekähku leidma kolmekümne sõduri osatäitjad, sest arusaamatuste tõttu jäid kokkulepitud tüübid tulemata. Kahe tunniga tuli otsida uued näod, nad riidesse panna, grimeerida ja kaamera ette saata.» Siis mõtles naine küll, et kui nii hakkab iga päev olema, tuleb alla vanduda.
Koos kolleegiga, mõlemal kaks telefoni kõrva ääres, sai asi lahendatud. Hädast aitasid välja merekool ja tehnikumid. «Operaator oli Rootsist. See ei tulnud kõne allagi, et casting’u osakonnal pole mehi kaamera ette anda,» tõdeb Hiie.
Praeguseks on naine osalisi leidnud kümnetesse filmidesse, seriaalidesse ja isegi telesaadetesse, kuid üheks suuremaks väljakutseks sai seriaal «Pank».
«See kestis pikalt ja oli huvitav töö, kus massistseenides ehk ekstratena (ingliskeelsest sõnapaarist extra actors ehk lisanäitlejad – V. L.) lõi kokku kaasa üle 600 inimese, pluss üle saja näitleja. Lisaks pakkus töö huvi eelkõige seetõttu, et lavastajaid oli neli ning režissöör ja casting’u-juht pidid teineteist poolelt sõnalt mõistma. Iga kell läheks samasuguseid hullusi tegema,» võtab ta kogemuse kokku.

Raske leida kehadublante
Christopher Nolani «Teneti» tarbeks tegi Hiie samuti castingu’id ja kolme kolleegiga kirjutati-salvestati kokku üle 1500 inimese andmed ning fotod. Kusjuures massistseenidesse kandideeris rahvast lausa Austraaliast, Hispaaniast, Soomest ja mujalt. Ilmselt lootuses, et äkki jäävad maailmakuulsale lavastajale ka mõneks kandvamaks rolliks silma.
«Päris keeruline on olnud vahel mõnele välisnäitlejale leida kehadublante juhuks, kui nad ei saa kogu aeg Eestis olla. Pidin leidma täpselt näitlejatele sarnaste mõõtudega tegelasi, kes kostümeerituna kaugelt vaadates põhinäitlejaid asendaksid,» tõdeb Hiie ja toob näiteks kevadel esilinastuva Peeter Rebase mängufimi «Firebird». Samuti meenub naisele seik, kuidas režissööriga alles öösel kell üks rolli kinnitatud näitlejanna pidi kell seitse algavaks võtteks Tartust Jõhvi jõudma. Jõudis!

KURAASIKAS PUHVETIPIDAJA: Sügisel esilinastuvas Peeter Simmi uues filmis «Vee peal» saab ehk näha, mida lavastaja Hiiega läinud suvel tegi.

Pirtsakas koer
Hiiele meenub üks juhtum, mil koeratoidu reklaamiks vajati iiri setterit. Võttele tulnud neljajalgne osutus aga ülipirtsakaks, kes ei kuulanud isegi kaasa tulnud perenaist ega treenerit.
Koer pidi klipis pea külmutuskappi pistma ja seal asuva koeratoidu peale saba liputama.
«Aga ei liputanud,» oli kogu meeskond ahastuses. Keegi ei osanud selle peale tulla, et koer hoiab süües saba paigal. Pärast mitut katset setter solvus ja viskas end koridori pikali. «Läksime siis temaga loomapoodi – äkki leidub midagi, mille peale saba vajalikult käima hakkab. Ja ennäe, kanaarilinnu peal see töötaski. Ostsime linnu ja panime külmutuskappi. Oli suur õnn, et operaatoril kaamera käis, sest täpselt kolm korda see sabake liikuski. Ja mitte grammigi rohkem, sest lindu maitsta ju ei saanud.» Ent klipis pandi liputamine kordusesse ja kõik sai nii, nagu klient soovis.

Uputus lukskorteris
Kord filmiti aga Tallinnas Kreutzwaldi tänaval luksuslikus korteris õllereklaami. Võte sai läbi, aga valgustaja suutis statiiviga seinale väikesed kriipsud tekitada ja Hiie korraldas nende ülevärvimise.
«Ent pärast võtet hommikul kell neli oli vaja ka põrand pesta. Norralasest peremees saabus sõpradega peo pealt ja kõik vaatasid, kuidas moor küürib.» Sel ajal, kui Hiie omaette arutles, kas lukskorteris põranda pesemiseks ta neli aastat kõrgkoolis käiski, läks kogemata ämber ümber.
«Kuna tal oli ujuvpõrand, läks vesi sekundiga põranda alla. Küsisin, mis nüüd saab, aga peremees lõi heatujuliselt käega. Sellest saati sai temast mulle aastateks hea sõber, kes ühes Vene filmis isegi Norra kalurit mängis,» tänab Hiie õnne.

Ettevõtlik naine
Oma viimastest töödest tõstab Hiie esile Kanal 2 eetris kevadel alustava kosjasaate «Karvased kosilased».
«Hullult saab nalja,» annab ta vihje. «Käisin kahel võttel kaasas ja naersin end ribadeks, sest osalejad olid nii toredad, armsad ja hea huumorimeelega.»
Ometi tekitas paljudele casting’ul osalejatele raskusi kinni pidada lubadusest saates kaasa lüüa. Mõni lülitas võttehommikul telefonigi välja ja Hiie tunnistab, et tutvumissaates polnud temal endal isegi hädaolukorras võimalik dzotile viskuda ja meest mängida.
«Kõige drastilisem oli olukord, kus üks lubaduse andnud osaleja kaks tundi hiljem loobus. Leidsin tema asemele kellegi, kes päev enne võtet väidetavalt jalaluu murdis, kolmas ei ilmunud kohale ja igaks juhuks tallel olnud varumees jõi end paraku purju. Õnneks leidsin peas olevast andmebaasist viienda mehe ja tema tegi saate suurepäraselt ära,» kirjeldab Hiie oma tööpäevi. «Aga selline ongi casting’u tegija saatus – sina vastutad!»

Ikkagi näitleja
Kui Hiielt lõpetuseks küsida, kas tal endal pole soovi ekraanile ilmuda, järgneb sügav ohe.
Sügisel esilinastuvas Peeter Simmi uues filmis «Vee peal» saab ehk näha, mida lavastaja Hiiega läinud suvel tegi. «Mind räägiti ära sellega, et leti taga seisab lihtsalt üks nõukaaegne puhvetipidaja, pane kostüüm selga ja ongi kõik. Filmiti Võru-Kubija turismibaasis, kus minu tööinimese karjäär nugade ja kahvlite kuivataja ning köögiabilisena kunagi alguse saigi. Kuna räägin võru keelt, siis Peeter lihtsalt palus mul rääkida ja improviseerida. Ma pole oma elus kunagi rohkem oodanud märguannet «Stopp!», kui seekord. Üritasin vahepeal leti tagant isegi tagaruumi taldrikuid otsima minna, aga valgustajad panid ukse vahele tooli ette ja mina jäin oma suure rinnapartiiga ukse vahele kinni ... Kõigil oli kohutavalt naljakas, aga võte käis edasi. Mul hakkasid juba kiluvõileivadki otsa saama, enne kui Peeter võtte lõpetas ja platsil aplaus kõlas.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?