Ema ja tütar pürgivad koos rahvusvahelisele jäähokiareenile: see ala on tegelikult väga ilus, emotsionaalne ja graatsiline

Liis Ilves, 17. veebruar 2021

Ema Helen Mahla ja tütar Kristin Maris Mahla on mõlemad kirglikud jäähokimängijad. Nüüd soovitakse üheskoos Eesti naiste jäähokikoondisega järgmisel hooajal võistelda rahvusvahelises MM-turniirisarjas.

Helen (43) jõudis jäähokini 2005. aastal, kui Tartus Lõunakeskuses avati liuväli. Kuna abikaasa ja poeg hakkasid hokit mängima, tundus see pereemalegi põnev väljakutse. Nii ta hakkaski tasapisi uisutamist harjutama. 2007. aastal liitus krapsakas Helen äsja loodud Tartu naiste jäähokiklubiga. Selgus aga, et ta oli kõige kehvem uisutaja, mistõttu tuli tal esialgu ohtralt igal vabal hetkel ja võimalusel veel uisutamist harjutada.

Peretütar Kristin Maris (23) sai endale uisud alla juba küllaltki väikese tüdrukuna. Kuna kõik teised pereliikmed mängisid hokit, tekkis temalgi kümneaastaselt huvi selle spordiala vastu. Kauaks neiu toona jääplatsile ei jäänud. «Väikese tüdrukuna tundusid litter ja hokikepp nii rasked ning samal ajal tuli veel uisutada. Tol hetkel ei jätkunud vaimustust ega motivatsiooni piisavalt,» meenutab Kristin Maris, kes mängis vahepeal hoopis pikka aega saalihokit.

Ühine kirg: Ema Helen on hokiplatsil ründe-, tütar Kristin Maris kaitsemängijana. Hokinaised tõdevad, et täna on kõik juba harjunud, et naisedki mängivad nii-öelda mehiseid alasid. Eelarvamusi on loomulikult palju – kujutatakse ikka ette, et hokinaised on kõik väga mehised ja punnis lihastega. «Kui minusugune väiksemat kasvu naine ütleb, et mängib jäähokit, ollakse pigem meeldivalt üllatunud,» muigab Kristin Maris. (Aldo Luud)

Naiste hoki uus hingamine

Helenil õnnestus naiste hokiklubiga kahel hooajal võistelda Eesti meistrivõistlustel ja ühel hooajal ka Läti lahtistel meistrivõistlustel. Siis jõudis aga majandussurutis tippu ja naiste hokiklubid lõpetasid Eestis töö.

2015. aastal algas naiste hokis uus hingamine ja üle Eesti hakati uuesti tiime kokku panema. «Meiegi siin Tartus käputäie naistega mõtlesime, et paneme ka oma võistkonna kokku. Ja nii see uuesti alguse saigi,» on Helen õnnelik. Nüüd läheb juba neljas hooaeg. Tiim loodab, et see ikkagi jätkub ja enam ei kao naiste hoki niimoodi aastateks ära.

Ema kutsel liituski tütar tiimiga. «Mõtlesin, mida mul ikka kaotada – võin uuesti proovida küll. Läksin siis nendega esimesse trenni kaasa ja mängin siiani,» muigab Kristin Maris.

«Jäähoki on tegelikult väga ilus, emotsionaalne ja graatsiline. See pole nii mehine ega jõuline, kui pealtnäha paistab. Jääle astudes unustad kõik muud asjad ja probleemid ning keskendud mängule. See annab niivõrd hea emotsioonilaengu. Muidugi lisab ka naiskonna vaim oma osa,» räägib tütar särasilmselt.

«Kuna vormi selga ajamine ja ära võtmine võtab suhteliselt kaua aega, istudki kogu kambaga riietusruumis ja saad samal ajal päevamuljeid vahetada,» lisab ema. Loomulikult annab see ka korraliku võhma – pärast mängu tunned ikka, et oled kehale mõnusa trenni pakkunud.

Emotsionaalne mäng: Naiste jäähoki on üsna rahulik – kehamäng on platsil keelatud. «Kaitses tuleb paratamatult vahepeal kas kogemata või poolkogemata vigu ette,» muigab Kristin Maris.

Perekondlik kirg

Kristin Maris on parasjagu hõivatud ülikoolis finantsjuhtimise eriala lõpetamisega ja loomaarsti haridusega Helen töötab igapäevaselt ettevõttes, mis toob maale veterinaarravimeid, vaktsiine jm tooteid. Lisaks on Helen ka üks Tartu hokiklubi juhatuse liikmetest ehk palju aega kulub sellega toimetamisele. Koolist-tööst vabad hetked üritavad aga ema-tütar veeta pidevalt treenides.

Hokiklubil on naiste trennid kaks korda nädalas. Kellel vähegi tase lubab ja kes julgeb, saab ka koos meesteklubidega harjutada. Ema-tütar kasutavad agaralt sedagi võimalust. Kuna ka pereisa mängib meeste hokiklubis, on kaks korda nädalas just kui perekondlik trenn. «Poeg on praegu natuke jäähokist eemale jäänud ja tegeleb rohkem saalihokiga, aga vahepeal satub ikka temagi jääle. Päris unarule ei ole ta seda jätnud,» muigab ema.

«Elu käib suhteliselt palju hoki järgi ja see on meiega ikka igal pool kaasas,» tunnistavad naised naerdes. Nii planeeritakse näiteks puhkuseid nii, et meistrivõistlused sinna sisse ei jääks. Ja perekondlikult on kujunenud justkui traditsioon, et kui näiteks reisitakse üheskoos Peterburis, käiakse perega ka kohaliku hokiliiga mängu vaatamas.

«See on parim viis kvaliteetaega koos veeta, eriti kui kõigile see meeldib,» sõnab pereema. «Mis saaks veel paremat olla kui ühine äge hobi,» lisab tütar.
Niisiis käivad ema-tütar koos trennis, võistlustel ja treeninglaagrites. «Kuna oleme algusest peale nii-öelda koos mänginud, oleme sellega nii harjunud ega kujuta teistmoodi ettegi,» märgib Kristin Maris. «See on kuidagi nii loomulik. Platsil ei mõtlegi sellele, et tema on minu tütar. Seal on kõik mängijad ja üks tiim,» lisab Helen. Kirglikud hokinaised tõdevad, et kindlasti on see ala neid väga lähedaseks teinud.

Perekondlik hobi: Hokipisikuga on nakatunud kogu Mahla perekond. Perepoeg jõuab jääväljakule küll harvem, kuid koos pereisaga treenivad Helen ja Kristin Maris suisa kaks korda nädalas.

Suured eesmärgid

Praegu on Eestis ametlikult viis naiste hokiklubi ja kokku ligi sada aktiivset mängijat. Pärast paariaastast harjutamist otsustati 2020. aastal luua ka uus Eesti naiste jäähokikoondis, mis ühendab Eesti hokinaiste paremikku. Ka Helenil ja Kristin Marisel on au sinna kuuluda.

Naiskoondise eesmärk on naasta järgmisel hooajal rahvusvahelisse naiste jäähoki MM-turniirisarja.

Augustis toimuski koondise esimene ametlik treeninglaager. Plaan oli veel aktiivselt kokkumängu harjutada, laagreid korraldada ja hakata koos Balti liigat mängima. Paraku lükkus see koroona tõttu edasi ja iga klubi harjutab omaette.

Eesti rahvuskoondis on varasemalt osalenud MM-sarjas kahel korral, 2007. ja 2008. aastal, mil saavutati mõlemal korral neljas koht. «Eks siis järgmisel aastal tuleb see tõde, millisel tasemel meie uus koondis nüüd on,» sõnab Helen ootusärevalt. Samas tõdevad naised, et Eestis on mitmeid kogenud hokinaisi, kes on juba 20 aastat mänginud. Ja ka uuemat põlvkonda on üha peale tulemas. «On näha, et Eesti naiste jäähoki ikkagi areneb jõudsalt edasi. Ja selle üle on ainult hea meel.»

Eesti rahvuskoondis: Esimeses treeninglaagris osales ligi 30 kandidaati Eestist, Soomest ja Venemaalt. Koondise peatreener on lätlanna Inguna Lukašēvica. «Loodame peagi koos taas laagreid korraldada, samuti Balti liigat mängida, et saaksime enne järgmise aasta MMi kokkumängu harjutada,» on hokinaised lootusrikkad.

Esimene MM

Ema-tütre jaoks oleks see esimene MM. «Võib-olla reaalsus tuleb siis, kui saame hakata Balti liigat mängima Läti ja Leedu naistega, kes on väga heal tasemel,» mõtiskleb Helen. «Sellisteks asjadeks ei saagi kunagi päriselt valmis olla. Tuleb lihtsalt vooluga kaasa minna ja nautida seda, et meile on selline äge võimalus antud,» lisab tütar. Kahtlemata annab aga MM-sarja pürgimine naistele kõvasti trennimotivatsiooni.

Jäähoki rahastamisest rääkides tõdevad nad, et naised ja sport on Eestis natukene tagaplaanile jäänud, nii ka hoki. Seetõttu tehti nüüd Hooandjasse projekt, et veidi toetada ettevalmistust MMiks. Nii saaks paremini laagreid korraldada ja kui piirangud ühel hetkel vaibuvad, siis ka Balti liigat mängima hakata.

22. märtsini saad Eesti naiste jäähokikoondisele hoogu anda Hooandja keskkonnas.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?