Džässlaulja Ivi Rausi: teame ju ajaloostki, et kannatused panevad looma

Silja Paavle, 17. veebruar 2021

«Ma ei usu, et oleksin õnnelikum, kui raadiojaamad hommikust õhtuni mu muusikat mängiks,» lausub džässlaulja Ivi Rausi. Põhiline, et ka harva eetris kõlades ulatuks looming nendeni, kelleni see peab jõudma.

Ivi (47) sõnul leidub alati neid artiste, kes nurisevad, et publik ei oska tema loomingut hinnata. «Kõik on mõtlemise küsimus. Maailmas tehakse väga palju väga head muusikat ja seetõttu olen ma alati tänulik, kui keegi mind kuulama vaevub. Võtan seda tunnustusena. Mina ei tunne pigem väiksemaid seltskondi kõnetava džässlauljana tegutsedes end kuidagi vähem muusikuna.»

LOOMULT LILLELAPS: «Iga muusik, kellel on idee ja sõnum, on juba iseenesest ainulaadne ja kordumatu.» Oma helguses, mõtlikkuses ja selle vahele segatud hullumeelsetes improvisatsioonides on Ivi seda kindlasti.

Plaat hoiab toonust

Lauljanna sõnul kipub pigem olema nii, et paljusid puudutavat muusikat luues tehakse palju kompromisse. «Küsimus on selles, mis on muusika eesmärk: kas toota midagi või luua midagi, millel on sügavam tähendus,» arutleb ta. Ivi lähtub muusikat luues sellest, mis sisemuse helisema paneb ja hinge puudutab. «Ja kui kõigele sellele on ka kuulajaid, saan seda vaid näpud püsti tervitada,» naerab ta. «Usun siiralt, et hambad ristis ette võetud asjad ei lähe libedalt. Seevastu rõõmuga tehtu küll.»

Tema äsja ilmunud plaat «Üks-Teist» sündis ühest seesugusest puudutusest. Varem viis muusikaalbumit välja andnud Ivit hakkas järjest enam kimbutama tunne, et aeg uueks plaadiks hakkab küpseks saama. «Plaadid aitavad sind toonuses hoida,» ütleb ta, et nende väljaandmine on aeg-ajalt hädavajalik ja omamoodi verstapost. Teisalt ka kulukas.

Uuele plaadile poleks muusika kirjutamine takistuseks saanud, aga sobivaid tekste polnud. «Tundsin, et ei saa tekstiloomet enda peale võtta. Me muutume ajaga maailma suhtes leebemaks, kuid enda ja oma loomingu kvaliteedi suhtes kriitilisemaks,» selgitab ta. Loomata ka ei saanud, sest naine usub siiralt, et kui loodus on andnud eelise kirjutada muusikat ja laulda, peab seda maailmale kuidagigi tagasi andma. Nii kripeldus aina kasvas.

KOOS KASVAMINE: Ivi ja Anneliisi paarikümne aasta pikkust sõprust kroonib nüüd lisaks paljudele muudele ühistele hetkedele ka muusikaalbum.

Loomult lillelaps

Kui siis ühel päeval postitas Ivi pikaajaline sõbranna Anneliis Kõiv suhtlusportaalis Facebook värskelt valminud luuleteksti, kõnetas see Ivit esimesest reast peale. Sellest hetkest sai selgeks, et uue plaadi viisid sünnivadki Anneliisi sõnadele ja kõik tulevad eestikeelsed. Muu hulgas vabavärsilised, millest sai luua üllatuslikult klubimuusika mõjutustega džässpala «Sa joonistad mu und».

Ivi pakub, et selle puudutuse taga on kindlasti ka tema ja Anneliisi paarikümne aasta pikkune sõprus, mille käigus on koos kasvatud ja küpsetud. Aastate käigus kogetu jõudis helgetes ja veidi teistes toonides ka plaadile. «Need lood viivad kuulajaid meiega uulitsaile uitama, kusagil ilmamaa veerel jalgu kõigutades unistama, mõtteruume tuulutama, unedes joonistama või avastama mõnd ootamatult ilusat, pisut kurblikku või naudinguist tulvil hetke,» kirjeldab ta.

Ivi sõnul kipubki tema muusika olema helgem, kuigi selles peitub ka omajagu sisekaemust. Ta on lihtsalt seda tüüpi inimene, kes otsib elust pigem positiivsust ja ilu, mitte tänapäeva muusikast sageli pinnale kerkivat maailmavalu. «Lihtsalt olengi loomult lillelaps, päikesekiir,» kinnitab ta.

Lisaks andis ühine plaaditegemine sõbrannadele võimaluse rohkem koos aega veeta ja see läks tegelikult üsna ruttu. Iga loo kallal tuli muidugi tööd teha veel hiljemgi, kuid suvel saavutatu olemuslikult enam oluliselt ei muutunud ja koroonakevadel idanema hakanud albumiseeme oli augustiks küps.

Meeldib katsetada

Samas ei tähenda see sugugi, et kõik sujus ludinal. Eriti alguses. «Teame ju ajaloostki, et kannatused panevad looma,» muheleb lauljanna. Kuigi Ivi elu on armastusest kantud ja üldiselt on kõik hästi, tekkis ühtäkki hirm, kas ongi enam võimeline looma.

Viimase kahe aasta jooksul ilmus Ivil koostöös suurepäraste eesti muusikutega kolm helikandjat Valter Ojakääru, Uno Naissoo ja Kustas Kikerpuu loomingut tõlgendades. Nüüd tuli ise vaeva näha. «Õnneks Anneliisi tekstid käivitasid mu,» naeratab naine ja tunneb kolmanda autoriloomingut sisaldava džässisugemetega plaadi üle suurt õnne.

Samuti on rahul, et pole seesugune muusik, kes end leidnuna teeb aastaid sarnast asja. «Mulle meeldib katsetada ja see helikandja on eelnevatega võrreldes jällegi uudne,» märgib ta, et teravam kõrv leiab kogu tema loomingust läbiva joone.

Õpetajatöö õpetab

Igapäevaselt töötab Ivi Euroopa koolis muusikaõpetajana ja on veendunud, et tore amet aitab tema loomingu sündimisele kõvasti kaasa. «Olen loomult elunautleja ja võin lõputult puhata ning mängida,» kostab ta, et ainult muusikat luues tekiks illusioon aja piiramatusest ning nii võib palju tegemata jääda. Kui on tarvis end aga asjade vahel jagada, on lihtsam püstitatud eesmärke täita, sest kui midagi kogu hingest tahad, leiad selleks aja ka kõige kiiremate tegemiste kõrvalt.

Liiatigi tajub ta, kui oluline on laste muusikaline harimine ja neile esinemiskogemuse andmine juba maast madalast. Ka Ivi alustas varakult – juba nelja-aastaselt esines Ida-Virumaalt pärit piiga ETV lastesaates «Laulujütsid». Hiljem astus edukalt üles paljudel laulukonkurssidel.

Ivi muheleb, et on tegelikult püüdnud kordi ja kordi õpetajaametist loobuda ning keskenduda ainult muusikuelule. Aga laste õpetamine jõuab ikkagi ringiga ühel või teisel moel temani tagasi ja nüüd ongi naine otsustanud, et ei pea võitlema sellega, mis tegelikult on tore.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?