Olev Subbi näitus: kes on see sinise kleidiga tüdruk maalilt?

Helina Piip, 12. august 2020

Olev Subbi loomingut saab praegu Tallinnas näha lausa kahel näitusel. Kõneainet andis kunstnik ka kevadel, kui üks ta maal müüdi oksjonil rekordhinnaga. Uurime, mis tõstab ajas kunsti hinda, ja tutvustame maali «Tüdruk uksel» modelli Ruth-Kaja Pekki.

Sinises kleidis neiu, korv käes, seisab reklaamplakatitel, mis kutsuvad Adamson-Ericu muuseumisse. Tuleb välja, et maalil «Tüdruk uksel» on ka lihast ja luust inspiratsiooniallikas.
«Sa olid Subbi muusa?!» uuris Ruth-Kajalt (74) tema sõbranna. «Ei olnud,» lükkab naine oletuse ümber, sest tema jaoks on muusa keegi, kellega jagatakse intiimset lähedust. Pigem on ta nõus teise sõbranna pakutud tiitliga Paleus. «Paleus on ju kättesaamatu ideaal, ilmselt olingi talle see,» arvab Ruth.

49 AASTAT HILJEM: Olev Subbi maal «Tüdruk uksel» (1971) Adamson-Ericu muuseumi näitusel «Värvidega ideaalmaailma otsingul» ja modelliks olnud Ruth-Kaja Pekk näituse avamisel.

Bussisõit 1966. aasta suvel
Tal on hästi meeles bussisõit Tartusse kursusekaaslase pulma, sest just bussis jäigi ta silma teisel pool vahekäiku istunud mehele – kunstnik Subbile. «Kui Tartus väljusime, ütles ta, et minusugust eriti ilusat daami on vaja kindlasti maalida,» meenutab Ruth. «Pulma minekuga oli aga kiire, ütlesin ta palvel oma nime, aga ainult ühe neist – Kaja. Ja mainisin, et õpin Pedas.»
Möödus paar kuud, Ruth oli kohtumise juba unustanud. Kuni ühel hilisõhtul ühiselamusse saabudes «ootas mind fuajees kenasti riietatud ja hästi lõhnav härra – seesama kunstnik.»
Ruth mäletab, kuidas Subbi teda Kuku klubisse kutsus. «See oli tol ajal kõva sõna. Minu huvid ja tegevused olid muudel radadel – koorilaul, rahvatants, kinoklubi ja luuleklubi – kunst jäi minust kaugele. Aga Kukusse, sinna kõigi igatsetud taevariiki me tol õhtul siiski läksime,» naerab naine.

Ideaalmaailma naine
Kui Subbi avaldas taas soovi Ruthi maalida, pakkus naine, et soovitab talle mõnd oma kursuseõde. «Tema vastas poolpõlastavalt, et kas ma tõesti arvan, et ta ei tea, mis on ilu.» Ruth ise oli ennast aga alati pigem inetuks pidanud, nii et oli nüüdki veendunud, et vaest meest on «minu osas pimedusega löödud, küllap ta ärkab sellest.»
Kõige enam kohutas Ruthi Subbi soov maalida temast akte. Siis aga, «pärast veel mitmeid käimisi Kuku klubis, teatris, restoranides, näitustel, muutis Subbi taktikat. Ta ütles, et kuulun tema ideaalmaailma niikuinii, et jäägu aktimaalimised tulevikku. Tal tekkis mõte maalida «Põhjamaa inimesi», mitu inimest ühel maalil. Sellega olin nõus, see teema köitis meid mõlemaid. Armastus Eesti vastu oli meil tihti teemaks.»

See sinine kleit
Ka esimene käik kunstniku ateljeesse Pika jala tornis on Ruthile mällu sööbinud. «Seinad olid aktimaale täis! Olin ehmatusest minestamise äärel. Minu kasvatus tõsiusklikus peres ja mu enda arhailine suhtumine naise väärikusse olid teises äärmuses ning mõningal määral on seda siiani.»
Tema sõnul ei andnud Subbi siiski alla ja valmis said nii «Põhjamaa inimesed» kui ka «Tüdruk uksel».
«See sinine kleit oli mul ka meie esimesel kohtumisel seljas – mu enda õmmeldud. Siidriide ostsin kolm päeva enne pulma minekut Tallinna Kaubamajast. Subbi arvas, et helesinine värv sobib mulle kõige rohkem. Iga kord, kui poseerimas käisin, palus ta, et paneksin selle kleidi selga. Korv oli tal endal. Subbi sõnul olid need kaks maali minu tutvustamiseks tema tööga ja harjutamine edasiseks. Tüdrukuga maalile pani ta algselt nime «Sisenemine uksest», lisades, et sisenemine tema ideaalmaailma.»
Ruth arvab, et kunstnik ilmselt siiski «väsis minu edasisest jahtimisest ja kohtusime aina harvem. Praegu meenutan Olev Subbit suure sümpaatiaga. Minu suhtes jäi ta alati härrasmeheks.»
Kirju elu jooksul on Ruth omandanud kaks kõrgharidust: esimese pedagoogika ja algklasside metoodika erialal ning teise psühholoogia alal. 25 aastat oli ta Pirgu mõisa omanik. Ruth-Kaja Pekk töötab tänini õppejõu ja koolitajana. Ta on teist korda abielus, tal on tütar ja kaks lapselast.

 Olev Subbi näitus, Ülle Kruus Adamson Ericu muuseumi direktor (Teet Malsroos)


Väärikas näitus
Ülle Kruus, Adamson-Ericu muuseumi direktor ja näituse kuraator rõõmustab huviliste üle: «Iga kuu on käinud poolteist tuhat külastajat, mis on päris hea tulemus.» Subbi 90. sünniaastapäevale pühendatud näituse 27 teost on pärit Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudest.
Eriliseks teeb väljapaneku seegi, et Adamson-Eric ja Olev Subbi olid head kolleegid ning Adamson-Eric andis ka oma soovituse, et Subbi 1967. aastal Kunstnike Liidu liikmeks võetaks.

Kui keegi ihkaks koju Subbi maali, kas siis on ainus võimalus oksjonil osaleda?
Ülle Kruus: «Tema töid liigub ka oksjonitel harva, sest neid ongi vähe – alla 400 maali, mida ta signeeris ja väärtuslikuks pidas. Suur hulk neist on juba riiklikes kogudes. Subbi pilte on veel Saksamaal, Venemaal, Jaapanis, Soomes, Rootsis, Ameerikas, Kanadas – muuseumides ja erakogudes.

Mis paneb kunstiteose hinna ühel hetkel kerkima?
Küllap on see teadlikkus kunsti väärtusest, hea kunst lähebki kallimaks. Ainult et tuleb ära taibata, mis on väärtuslik. See võib osutuda väga suureks varaks, mida oma perele jätta. Vahel on turusituatsioon soodne, isegi ühiskondlik-poliitilised mõjurid tulevad mängu. Võimalik, et koroona ajal oli majanduskriisi õhus tunda ning jõukatel ostjatel võimalus oma raha kunsti paigutada.»


Tuntus ja emotsioonid
Kevadel müüdi oksjonitel Olev Subbi maal «Õu vana autoga» 100 000 euroga ja teos «Via della Lungara» 115 000 euroga. Küsisime ka kunstikollektsionäär Enn Kunilalt, mis paneb kunstiteose hinna kerkima.
Enn Kunila: «See on maailma maalikunstis üsna tavapärane, et tuntud autorite kõrge kunstiväärtusega tööde hinnad hakkavad ajas kõrgustesse tõusma. Eestis on sama toimunud Johann Köleri, Konrad Mägi ja nüüd ka Olev Subbi osa töödega. Vabaturu tingimustes määrab kunstiteose hinna kunstniku tuntus, konkreetne maal oma iseväärtustega, ostjaskonna võimalused ja kahtlemata on olulisel kohal ka emotsionaalne faktor.
See, et Olev Subbi maalide hinnad on pööranud tõusule, ei üllata mind. Oli ju Olev Subbi 1970.−1980. aastatel Eestis väga tuntud ja tunnustatud. 2010. aastal korraldasime Tallinna Kunstihoones minu kunstikollektsiooni põhjal näituse «Kölerist Subbini», mida käis vaatamas ligi 13 000 inimest. Menukad on olnud teisedki Subbi näitused, mida oleme aegade jooksul korraldanud.
Subbi looming on ka rahvusvaheliselt tuntud. Kõik tänapäevased kunstioksjonid on avatud ning kõigil üle maailma on võimalus neil osaleda. Väga oluline aspekt kunstniku tuntusele on ka kirjutised autorist ja ta loomingust. Olev Subbi puhul on olulised Eero Epneri kirjutatud Subbi monograafia ja elulooline raamat.»

Fotol Olev Subbi 2006. aastal. (TEET MALSROOS)


Olev Subbi
7. märts 1930 – 19. august 2013

  • Oma loomingu kohta pidas Subbi arvet raamatupidajaliku hoolega. «On ju minu elu olulisemad daatumid pildi valmimise päevad,» kirjutas ta 1980ndatel oma õele.
  • Tema loomingut on palju mõjutanud lapsepõlvesuved Puhjas, sealne paradiislik taluaed, loodus ja justkui igavene suvi.
  • Subbil tuli katkestada kunstiõpingud, kui ta 1949. aastal 19aastasena Siberisse küüditati. Kaasa pakitud asjade seas olid tal mõned oma maalid. Siberist naasis ta 27aastasena ja sai alles siis õpinguid jätkata. Siberis oli ta abiellunud Heli Susiga, kes oli samuti Eestist välja saadetud. 1953. aastal sündis neil poeg Juhan Subbi.
  • 1960ndail töötas Subbi kolm aastat Tallinna Kaubamajas dekoraatorina.
  • Subbi aastane kogulooming võis kõikuda kahest maalist kaheksateistkümneni. Miinimumrekordiks oli aasta 1977, mil ta maalis vaid kaks maali, kuid ka kolme ning nelja maaliga aastaid oli mitu.
  • Olev Subbi hilisem elukaaslane oli Marju Täht, kellega ta oli koos 1970ndatest.
  • 1965. aastast oli Subbi ateljeeks Pikajala torn, kus kunstnikul valmis 116 pilti. See torn oli 40 aastat varem tuntud kui Siuru torn, sest Under, Visnapuu, Tuglas jt rentisid selle linnalt kuueks aastaks.
  • 1967. aastast kasutas Subbi temperat ja nõnda järgmised 22 aastat. Nii paljude maalide puhul on temperat kasutanud Eesti kunstiloos ainult Subbi. Tempera muutis maalipinna säravaks ja intensiivseks.
  • Subbit tuntakse aktimaalijana, siiski ei moodusta aktid sugugi enamikku ega isegi poolt ta maalidest. Alates 1974. aastast ei vahetanud Subbi aktimodelli. Ta kuulsaim modell oli leedulanna Danute. Maalil «Akt tugitoolis» (1967) poseeris aga toonane tuntud baleriin Larissa Kaur. Hiljem tegi Subbi koostööd neiuga, kes jäigi Subbi modelliks kahekümneks aastaks. Kahjuks hukkus naine Estonia laevakatastroofis.
  • 1977. aastast kuni elu lõpuni asus Subbi ateljee Liivalaia tänava kortermaja viiendal korrusel. Subbi maalis paletiga, mis ei olnud kunstnike seas igapäevane – seegi oli vanamoodne žest. Molberti kõrval asus grammofon, mis aitas mõtteid korrastada.
  • Oma maamajja Pudisoole kutsus ta sõpru sauna toomingate õitsemise ajal ja kui pimedaks läks, ei süüdatud lampe, vaid küünlad. «Ma pean ennast tõesti maalikunstis romantikuks,» on kunstnik ühes intervjuus öelnud. «Minu lemmiksõna on «poeetiline».»

Allikas: Eero Epneri Olev Subbi monograafia, 2015

Külasta ka näitust «Maastikud aegade lõpust» Tallinna Kunstihoones, seal peavad Olev Subbi maalid dialoogi seitsme väliskunstnikuga.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?