Peatoimetaja veerg | Üks maal lapsepõlvest

Merle Luik, 12. august 2020

Küllap oled sinagi mõelnud, miks küll mõne kunstniku tööd on väärt kümneid või isegi sadu tuhandeid. Kolleeg Helina kirjutas seekordses kultuurirubriigis väga põnevalt, kuidas kujuneb kunstiteoste väärtus ja millest see kõik oleneb.

Minul oli seda lihtsalt huvitav lugeda, sest ei mu vanematel ega mul endal ole ette näidata erilist kunstikogu. Nii et rikkaks pole mul endiselt lootust saada. Hihii. Aga see-eest tuli mulle jälle üks vahva lugu meelde.

Mul oli põhikoolis sõbranna, kelle juures me aeg-ajalt ikka mängimas käisime. Sõbrannal oli noorema õega kahe peale kitsuke tuba. Selline täitsa tavaline: kaks voodikest, kirjutuslaud, riiulid, mänguasjad. Klassikaline nõukaaegne paneelmaja lastetuba.

Aga neil oli seinal ka üks pilt. Laste pilgule ei midagi erilist, ja tõtt-öelda, ega me sellele ka erilist tähelepanu pööranud. Vahel mängisime toas palli, pilt sai kõksu ja läks seinal viltu. Panime aga sirgeks tagasi ja mängisime edasi.

Ükskord sai ikka muuseas sõbrannalt küsitud, et miks see pilt neil seal seinal on. Umbes nii, et tüütu, segab pallimängu. Sõbranna siis vastas üsna muretult käega rehmates, et ah, see on mu vanaema. Üks kunstnik joonistas, kui ta laps oli. Kõik klaar! Sinna see jutt jäi.

Täna ma muidugi tean seda pilti. Vägagi hästi. Tean, kes oli see kunstnik. Ja tore on teada, et too suurte silmade ja valge rätikuga tüdrukuke oli mu lapsepõlvesõbra vanaema.

See oli Wiiralti Virve.

Nüüd ma seda pilti enam palliga ei viskaks.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?