Pärast maovähendusoperatsiooni uue elu saanud Maire: „Vanad tuttavad ei tunne mind enam ära.“

Aive Antsov, 12. august 2020

«Küsisin abikaasalt, kas ta on nõus mind aastate pärast ratastoolis lükkama. Tema ütles, et ei ole. Sellega oli maovähendusoperatsioon otsustatud,» meenutab Maire Koch.

Kaaluprobleem on Mairet (58) kummitanud kogu elu. «Juba kooliajal olin päris raske – lihast jagus, sest tegelesin kergejõustikuga,» kõneleb naine. Samas ei saa öelda, et kaalunumber oleks suisa katastroofiline olnud – pärast viie lapse sünnitamist püsis naine 70−80 kg kandis.
Umbes neljakümneselt hakkas kaal aga vaikselt ja märkamatult tõusma, 42aastaselt jõudis see 95 kiloni. «Siis oli juba tõesti raske olla. Võtsin ette elu esimese dieedi, muutsin toitumist, hakkasin rohkem liikuma. Toimis! Kahe aastaga sain tagasi 82 kg peale. Nägin välja päris peenike,» hindab Maire tagantjärele.
Ent seda ilu ja paremat enesetunnet ei jätkunud kuigi kauaks. Peagi läks asi jälle käest. Naine teab ka põhjust: ta oli just sel ajal hakanud FIEna lasteriideid õmblema ja käis oma kaupa ka laatadel müümas. «Jõudsin hilja koju, sõin õhtuti palju ja nii see kaal kogunes.»
Mida ebaregulaarsemaks muutus toitumine, seda enam lisandus kilosid.

Juba üle saja!
Kui numbrid kaalul hakkasid juba üle saja minema, võttis naine end uuesti tõsisemalt käsile. Alustas dieeti ja sai tagasi saja kilogrammi peale. «Aga nii kui toitumise lõdvemaks lasin, hakkas kaal jälle tõusma. Nii juhtus korduvalt!»
Sedavõrd suur kehakaal hakkas ka tervisele mõjuma. Maire tunnistab, et ühel hetkel oli juba väga raske liikuda, sest põlveliigesed olid kulunud. Suisa nii, et arstidel ei jäänud muud üle, kui naine pooleldi töövõimetuks tunnistada. «Trepist käimine oli ikka väga raske. Kodust ei tahtnud enam välja minnagi. Istusin ühe koha peal, õmblesin ja kehakaal muudkui tõusis. Kuni ühel päeval näitas kaal 117,8 kg.»
Tervis kannatas, suurte pingutustega õnnestus Mairel 11 kg kaalust alla saada.
Naine meenutab, et lõplikult läks tuluke peas põlema siis, kui talle anti proovida põlle, mille taskutesse oli pandud 11 kg soola. «Ma ei suutnud selle põllega liikuda. Sain šoki, kui rasked on värskelt kaotatud lisakilod! Siis otsustasingi end lõplikult käsile võtta.»
Maire läks perearsti vastuvõtule. Sealt suunati ta omakorda sisearsti juurde, kes soovitaski ette võtta maovähendusoperatsiooni. «Ma ise poleks seda julgenud teha. Kuid õde oli aasta tagasi samal opil käinud ja see oli läinud hästi. Tema julgustusel otsustasingi selle sammu ette võtta.»
Sisearst andis lootust pääseda operatsioonile kahe aasta pärast. «Leppisime kokku, et kui saan kehakaalu alla, siis lõikust ei tule. Poolteist aastat hiljem helistati ja öeldi, et vabanes üks operatsiooniaeg. Selleks ajaks olin dieediga kaalu alandanud juba 17 kg. Nii et esimene reaktsioon oli, et ma ei tule operatsioonile. Aga tunni aja pärast helistasin arstile tagasi, sest otsustasin, et kas nüüd või mitte kunagi,» kõneleb Maire.

Kelle särk see on? Maire vaatab oma vana särki ja möönab, et maovähendusoperatsioon andis talle uue elu. «Vanad tuttavad ei tunne enam ära. Isegi sõbrannad, kes pole mind kaua näinud, ei saa kohe aru, et olen mina,» itsitab daam. Jah, ka positiivsust on nüüd palju rohkem! (Mari Luud)

Uus garderoob
Tõsi, Maire mees esialgu siiski kahtles operatsiooni vajalikkuses. «Küsisin seepeale abikaasalt, kas ta on nõus mind aastate pärast ratastoolis lükkama. Tema ütles, et ei ole. Sellega oli maovähendusoperatsioon otsustatud,» meenutab naine. Ta tunnistab, et tegigi operatsiooni puhtalt seepärast, et saaks tulevikus veeta oma vanaduspõlve täisväärtuslikult ega jääks haigete liigeste pärast teistele koormaks. «Tegin seda, et tulevikus ei peaks keegi mind hooldama.»
Uue garderoobi pani Maire kokku juba enne operatsiooni. «Andsin vanad riided kodust ära, et mulle ei jääks ühtegi suurt asja. Olin kindel, et saan 20 kg alla.»
Operatsioon, mida tuli oodata pea kaks aastat, sai tehtud tunni ajaga. Koju minnes tohtis Maire süüa vaid vedelaid toite või püreesid. Mõne aja pärast tohtis hakata sööma juba tavapäraseid roogi, kuid pisikestes kogustes. Kaal langes justkui iseenesest, kaheksa kuud pärast lõikust kaalus naine 72 kg. See saavutus on püsinud tänaseni, kõikudes kilo siia-sinna.
Nüüdseks on operatsioonist möödas aasta ja neli kuud, seda meenutavad vaid viis pisikest auku Maire kõhus. «Alguses hirmutati, et juukseid võib välja tulla, aga mul ei juhtunud midagi. Ka nahk ei jäänud rippuma, nagu paljudel teistel juhtub.»
Praegu sööb Maire kuus korda päevas, näiteks hommikuks piisab võileivast ja 50 grammist kohvist. «Selle koguse peale tunnen, et kõht saab täis,» mainib ta.

Täitsa uus inimene: Mõni aasta tagasi koos tütrega tehtud pildilt vaatab vastu justkui teine inimene. Nüüd on Maire sama sale nagu tema tütar tookord. (Mari Luud)

Täiesti uus elu
Koos kilodega kadusid ka liigesevalud. Maire sõnul pole trepist käimine enam ammu mingi probleem, nagu ka jooksmine või kükitamine. Autot kasutab naine pärast operatsiooni minimaalselt ja eelistab iga kell jalgsi käimist. Tema peregi rändab varasemast palju rohkem ringi. «Vanasti ei saanud me kuskile sõita, kuna minu põlved ei kannatanud pikki maid välja,» meenutab pereema.
Kuna enesetunne on parem, adub Maire, et tegi õige otsuse. Elu on täisväärtuslikum ja energiat jagub rohkem. «Analüüside tulemusi vaadates näen, et tervis paraneb iga korraga,» mainib ta.
Tõsi, naine möönab, et füüsilist jõudu on pisut vähem ning käed ja jalad lähevad tihti külmaks. «Aga see on ilmselt sellest, et enam ei ole soojendavat rasvakihti ümber. Jahtun kiiremini maha,» naerab ta. «Samas on uni parem kui varem, sest käed ei sure enam ära. Ja üldse on kogu enesetunne nüüd tunduvalt parem.»
Suviti on Maire kaheksast lapselapsest kolm-neli pidevalt tema juures. Sel aastal jõuab Maire nendega ka koos mängida. Elva kodu õuele on üles pandud isegi pingpongilaud, sest vanaema otsustas õpetada lapselapsed pinksi mängima! «Koroona ajal käisime matkaradadel. Iga päev liikusime 7−10 kilomeetrit värskes õhus. Kui teistel keelati lapselapsi vanaema juurde, siis minu lapsed ei saanud ema juurde. Looduse keskel on neil turvalisem kui linna kortermajas. Ja nüüd ma jõuan põnnidega palju kaasa teha!»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?