Maroko sultan on suurim voodikangelane ajaloos

Tõlkinud Allan Espenberg, 12. august 2020

Luksusliku elustiiliga, kuid verejanuline Moulay Ismail Ibn Sharif kirjutas end ajalooannaalidesse väga viljaka seksieluga. Valitsejal võis sündida üle tuhande järeltulija.

Aastatel 1672–1727 riiki ohjanud Moulay Ismail oli üks esimesi valitsejaid tänini Marokos võimul olevast dünastiast. Enda väitel pärines Ismail koguni prohvet Muhamedi suguvõsast.
Meest tunti kõigis Euroopa kuningakodades, kuid eeskätt teati teda võimsa ehitusmeistrina. Kõik Ismaili valitsemisajal püstitatud ehitised on imposantsed ja väga ilusad. Nii kodus kui ka võõrsil muutus sultani ehituskirg lausa tema võimu sümboliks. Ühel hetkel asetsesid Prantsuse kuningas Louis XIV ja Maroko sultan oma ehituskire tõttu suisa redeli ühel pulgal.
Valitseja asutas ka Meknesi – riigi ühe neljast ajaloolisest pealinnast. Sinna rajati saunu, ühiskondlikke hooneid ja elamuid. Linna ehitati ka 76 kindlust ja kogu toredust kaitses 25 kilomeetri pikkune kaitsemüür.
Endale lasi mees püstitada suure palee ja ümbritses ka selle tugevate kindlusemüüridega. Lisaks rajati aiad basseinide, purskkaevude, eksootiliste taimede ja puudega, mis kõik meenutas idamaist muinasjutuaeda. Välisriikide tollased saadikud tunnistasid, et see palee on üks suursugusemaid kogu maailmas.

12 000 hobust
Ühed suuremad ehitised olid hobusetallid, mis on praeguseks küll varemetes. Ent isegi rusude suurus paneb ahhetama. Tallides elas 12 000 hobust ja igal suksul oli oma latter. Mõnedel andmetel hoolitses lemmikute eest 30 000 orja. Kunagist hobusetalli ja muid paiku on sageli kasutatud ka filmivõtete paigana. Näiteks Martin Scorsese väntas seal 1980ndatel filmi «Kristuse viimane kiusatus».
Tohututes mõõtmetes oli ka võlvlagedega teraviljahoidla. Koobastega sarnanevates laoruumides tundus ka suvel mõnusalt jahe – temperatuur ei kerkinud kunagi üle 18 soojakraadi. Üksnes teraviljavarudest oleks elanikele ja hobustele jätkunud viieks aastaks. Targa mehena mõtles ta välja ka vee tsirkuleerimissüsteemi põrandate all.

Võikalt julm loomus
Tark ja poliitiliselt andekas valitseja kogus kuulsust ka erakordse julmusega. Pikka valitsemisperioodi alustas tapahimuline Ismail võimsa rongkäiguga Fèsi linnas, kus demonstreeriti teivaste otsas tema 400 vaenlase päid.
Mässude mahasurumiseks, alamate hirmutamiseks ja veriste repressioonide teostamiseks moodustas sultan talle üdini ustavatest mustanahalistest orjadest mitmetuhandelise armee – Musta Kaardiväe. Väidetavalt kuulus sinna tema valitsemisaja lõpus 150 000 meest.
Mees lõi mesti ka Atlandi ookeanil tegutsevate piraatidega, kes vallutasid laevu Vahemerel. Kõik piraatide vangid anti tööorjadeks.
Ühel hetkel kogunes vahialuseid nii meeletult, et neid polnud kuskil hoida. Appi tõttas vangistatud portugallasest arhitekt Cara, kes töötas välja grandioosse maa-aluse labürindi. Selle käigud kulgesid 11 kilomeetri ulatuses terve linna all ja mahutasid vähemalt 40 000 kinnipeetut.
Kuigi suure osa labürindist hävitas 1755. aasta maavärin, saab tänapäeval siiski külastada mitut vangikongi, millest igaühe pindala on ligi 2000 ruutmeetrit.

Haaremis mitusada naist
Ismail oli halastamatu ja armutu ka armuelus. Kahtluse korral, et mõni tema arvukatest naistest kõrvale vaatab ja teda petab, kägistas ta süüdlase ise surnuks. Kõrvalehüppeid teinud naistel lõigati ka rinnad maha või kisti hambad suust. Surm tabas samuti mehi, kes julgesid sultani lemmikutele liiga palju tähelepanu pöörata.
Valitseja ei läinud ajalukku üksnes ülevoolava energiaga, vaid teda tunti ka tohutu naistemehena.
Teadaolevalt oli sultan armastusele vägagi aldis. Neljast seaduslikust abikaasast ihade rahuldamiseks loomulikult ei piisanud ja tema haaremisse võis kuuluda umbes 500 naist. Nende seas oli araablasi, aafriklasi, asiaate, eurooplasi. Muuseas – tema üheks ametlikuks naiseks sai ka iirlanna.

Kõigi aegade rekordisa
Ismail pääses Guinnessi rekordite raamatusse, sest väidetavalt on ta isaks 888 lapsele – 548 poisile ja 340 tüdrukule. Sellise «armee» tõid ilmale ametlikud naised ja 500 lisanaist. Ent fakt on, et isegi Guinnessi rekordi raamat pole arvu õigsuses enam kindel. Leidub neidki, kes on leidnud aegade hämarusest teistsuguseid arve.
Oletatakse, et sultanil võis olla koguni 1171 last või enamgi. Sellele faktile rõhub näiteks Prantsuse diplomaat Dominique Busnot, kes külastas riigipea valitsemisaastatel Marokot kolmel korral.
Hiljem on välja käidud ka versioon, et mehel võis sündida isegi üle 1500 lapse.
Kuidas küll õnnestus sultanil jätta endast maha selline kari lapsi, kui arvestada arvukaid sõdu, diplomaatilisi läbirääkimisi, uue pealinna ehitamist ja kõiki muid tegevusi, millest Ismail pidi osa võtma? Kuna probleem oli tõepoolest erutav, asusid sellega tegelema Austria teadlased Elisabeth Oberzaucher ja Karl Grammer.

Kõik on võimalik
Teadlased lõid valitseja seksuaalelust matemaatilise mudeli ja arvutisimulatsiooni ning jõudsid järeldusele – kõik on võimalik.
Uuringute kohaselt pidi sultan sellise hulga laste sigitamiseks seksima oma naistega korra või kaks päevas. Seejuures eranditult iga päev, puhke- ja pidupäevi vahele jätmata. «See oli maru kõva vooditöö,» tõdes antropoloog Oberzaucher.
Veel arvutasid teadlased välja, et 500pealine haarem polnud rekordi püstitamiseks vajalik. Sellise hulga järeltulijaid võisid sünnitada üksnes 65–110 naist. «Olime arvutustes väga ettevaatlikud ja võimalikult konservatiivsed, kuid fakt jääb faktiks: Moulay võis sigitada kõik oma tuhatkond last. Tal polnud aega diivanil lesida ega oleskleda. Tõenäoliselt aitas harrastatud «spordiala» pikendada ka tema eluiga,» sõnas Oberzaucher. Kuna mehe täpne sünniaasta pole teada, võis ta elada isegi 93aastaseks. Võimalik, et isegi 60aastasena või veel hilisemaski eas elas Ismail üsna aktiivset suguelu.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?