Aastaid Ukrainas elanud Mihkel Tiks: „Ukrainlased oskavad tänulikud olla.“

Verni Leivak, 16. märts 2022

„Iga ukrainlanna visiitkaart on borš. Sellega on suur jändamine, kuid armastatud mehe jaoks tehakse seda rõõmuga. Ukraina naine on töökas, puhtusearmastaja, koduhoidja ja perekeskne, oskab olla tänulik, paneb suurt rõhku välimusele ning loodab, et mees ei kuku jooma, ei vaata teisi naisi, käib tööl ja suudab peret ülal pidada. Sellisest mehest hoiab ukraina naine kümne küünega kinni. Mees mängib aasta aega mäkra, kuid naistepäeval toob naisele armastuse märgiks kuhja roose ja saab kõik andeks,“ iseloomustab Mihkel Tiks ukrainlannasid.

„Esimese sõjanädala ööbis mu naise suguvõsa õhuhäirete ja kauge lahingumüra saatel keldris. Kui rinne lähenes ja Zaporižžjas läks eluohtlikuks, võtsid mu tütred Teele ja Helena täiesti omal algatusel ette personaalse humanitaarmissiooni. Vene keelt valdav Teele koordineeris telefonitsi Marinaga evakuatsiooniprotsessi ning Helena koos mehe Keioga sõitsid Poola-Ukraina piiri äärde põgenikele vastu. Tänaseks on Marina koos tütre Julia, kahekuuse tütrepoja, teismelise vennapoja ja koerakutsikaga õnnelikult Tallinnas. Marinal on Eestis elamisluba, praegu käib ülejäänud seltskonna pagulastena arvele võtmine. Meil töötab riik tõhusalt. Mu esimese abikaasa õepoeg hoolitseb seni toitmise eest, nii et suguvõsa ühiste jõududega viiakse päästeaktsioon lõpule. Kuni nad lõpuks maabuvad Kolgakülasse mu maamajja, kust sõda neid loodetavasti enam kätte ei saa. Ühtlasi läks käima Marina isa ja ema päästmise protsess. Mõlemad on 70aastased. Olen neile ammugi tahtnud Eestit näidata, Putin aitab seda mõtet kiiremini teoks teha.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?