ANNE ERM MEENUTAB LAHKUNUD ABIKAASAT VORMSI ENNU: „Tunnen, et nüüdseks on ta loodusega üheks saanud.“

Erakordselt tegus on Anne Erm alati olnud. Viimased poolteist aastat on aidanud töö tal ka üksindusega toime tulla.

Jazzkaare hubases kontoris seisab ümmargusel laual kausike piparkookidega ja teine šokolaadiga, vaasis roosad krüsanteemid. Anne (78) on süüdanud aknal küünla ja jagab äsjase Soome reisi muljeid. „Tampere Jazz Happening on ainuke festival, kus ka minu kadunud kaasa Enn hea meelega käis. Talle meeldis veidi kreisi ja moodne muusika,“ ütleb Anne ja tunnistab, et sõidus oli seetõttu nostalgiat.

Vormsi Enn lahkus esimesel koroonakevadel. Just tööle pühendumine on aidanud Annel mõtteid mujale viia. Et üksinda oli kodus väga kurb, siis „tulin kontorisse, mängisin natuke klaverit ja tegin asju, mis vaja. Teised töötasid sel ajal kodust. Siin saab teha kõike sedasama, mida koduski – kasvõi süüa valmistada, lugeda.“