Suhkurtõve tõttu pimedaks jäänud Kaili: „Ma ei ole pime, ma lihtsalt ei näe.“

Silja Paavle, 25. november 2020

Nii rõhutab Kaili Mikk. Naise jaoks ei tähenda maailma mittenägemine nimelt, et ta ei saaks rõõmu tunda elu pisikestest asjadest või olla terava sotsiaalse närviga.

Võib tunduda kummaline, aga kui Kaili (48) ühel hommikul ärgates enam midagi ei näinud, tundis ta kergendust. Naine kaotas nägemise suhkurtõve tõttu ja mitu kuud kestnud pimedaks jäämise protsess kurnas omajagu.

Õigupoolest peituvad tema pimedaks jäämise juured lapsepõlves, nagu paljudel teistel nõukogude ajal kasvanud saatusekaaslastel. Esialgu kahtlustati kehva tervise ja närva olemise taga lihaste kärbumist ning sünge diagnoos ennustas veel vaid paari kuud eluiga. Kui tüdruk oli kaheksane, mõõdeti ühe arsti ettepanekul ka vere glükoosisisaldust. Seis näis hull – praegustes vääringutes oli veresuhkrunäit 50 mmol/l, kuigi süstivatel diabeetikutel oleks normaalne kaheksa. Haigusele saadi jaole, kuid toona oli diabeediravi lapsekingades ja ravimid kahjustasid veresooni.

Verevalumid silmas

Lisaks polnud sel ajal kombeks lastele seletada, miks nad ei tohi üht või teist asja süüa ning peavad oma toidulauda jälgima. Seepärast mäletab Kaili lapsepõlvest pidevat näljatunnet. Ja seda, et tundus ülekohtune, kuidas ema praadis teistele kartuleid, Kailile keetis. Kui teiste pudrusilmas uhkeldas sulavõi, siis temal vaid törtsuke hapukoort.

Samuti polnud tüdrukul vähimatki aimu, miks magus on talle keelatud. Et kõht oli kogu aeg tühi, näppas piiga igal võimalusel teiste tagant toitu. Näiteks jäi söögivahetunnis sööklasse ja sõi ära ülejäänud magustoidud. Või rändas kuskile laokile jäänud komm otsemat teed Kaili põske. Selline tegevus kahjustas aga omakorda veresooni. «Hakkasin umbes 12aastasena mõistma, miks ma seda teha ei tohi,» märgib ta.

Pöördumatu kahju oli aga sündinud. Tema pimedaks jäämise taga ongi rabedad veresooned, mis veresuhkru kõikudes purunesid. «Selle tõttu tekkisid silmapõhjadesse verevalumid. Nägin iseenese silmas loksuvat verd,» meenutab ta. See põhjustas võrkkestade irdumist ja nägemine kadus. Kolm viimast kuud enne nägemise kaotust olid Kaili sõnul kõige hullemad. Igal hommikul kontrollis ta pärast ärkamist esimese asjana, kui palju veel näeb. Verevalumitel oli kombeks öösel tekkida ja seepärast olid hommikud kõige hullemad. Kui sel ühel jõululaupäeva hommikul lainetas silmade ees hall kardin, tundiski naine kergendust.

LÄHEDASTE TUGI: Kaili sõnul poleks ta see, kes ta on, ilma lähedaste ja sõprade toeta. Vennapoja Sebastiani neljandal sünnipäeval pakub seltsi ka juhtkoer Dali. (Erakogu)

Tugi sõpradest

Kaili sõnul saatsid kogu selle aja jooksul teda ärevus ja hirm. Aga ta ei julgenud neid tundeid välja näidata, sest nägi kõrvalt, kui palju muretsesid ja kannatasid tema pärast vanemad. «Ise asja sees olla on palju lihtsam, kui abituna kõrvalt vaadata,» selgitab ta lisades, et valus ja kurb oli ikka. 

Kaili kartis ka, et pimedana pannakse ta tõenäoliselt hooldekodusse ja sinna ta jääbki. «Mul polnud õrna aimugi, kuidas elu edasi läheb. Tegelikkuses polnud tänu kodule ja armastavatele vanematele hullu midagi,» sõnab naine. Kaili ütlebki, et lähedaste, pere, sõprade ja toredate inimesteta poleks ta täna see, kes ta on. Sest nemad on alati mõistnud ja olnud kõrval, innustanud edasi liikuma.

Nii mäletab naine, kuidas sellel esimesel pimedana veedetud jõululaupäeva õhtul saabus külla üks sõber. Neil oli traditsioon pühal õhtul surnuaias jalutada ja küünlaid süüdata. Enesestmõistetavalt tuli sõber Kailit sinna kutsuma. «Ma ei tule, ma ei saa. Sel pole mingit mõtet, ma ju ei näe,» punnis Kaili vastu. «Sa saad ju kõndida, tule jaluta minuga koos,» ei andnud sõber alla, toppis naise peaaegu väevõimuga riidesse ning vedas õue. «Õues käisin ise, sest mul oli juba niigi piinlik. Aga see õhtu oli väga tore. Nagu värske tuulepuhang, mis andis aimu, et saan küll asju teha, kui vaid tahan,» kirjeldab ta.

Raske leppimine

Üks teine sõber utsitas aga jätkama oma kohustuste täitmist. Kaili ülesanne oli nimelt elutoa puhvetis klaasriiulitel oleva kristalli tolmust puhtana hoidmine. Pärast nägemise kaotust ei puutunud ta seda mitu kuud. Kuniks sõber helistas, et tuleb läbi ja vaatab, et Kaili kõik korda teeks. «Mida sa ajad, pime ei saa sellist asja teha,» ajas Kaili vastu. «Sul käed ju liiguvad?» küsis sõber. Naine muigab, et trotsis, mis ta trotsis, aga sõbral oli õigus.

«Ma pole pime, ma lihtsalt ei näe,» on Kaili sõnul saanud tema elu motoks. Selleni jõudis ta siis, kui pärast poolt aastat elu pimedana keetis endale kohvi, tuppa minnes vastu kapinurka põrkas ja joogi maha loksutas. Esmalt sai võitu enesehaletsus. Koristama asudes kuulis aga ühtäkki, kuidas läbi lahtise akna jõudis temani linnulaul ja jutukõmin, kuskil undas kreissaag, tänaval sõitsid autod. Siis tekkis mõistmine, et kogu maailm on alles, vaid temal endal ripub kardin silme ees.

Need on ilmekad näited pimedusega kohanemise raskustest ja sisemisest ebakindlusest. Kui Kaili õppis valge kepiga käima, palus ta näiteks rehabilitoloogil valida liikumiseks kõrvaltänavaid, sest häbenes. Aga kui kõvasti tahta, nagu Kaili seda tegi, saab kõigega hakkama. Õigupoolest, nagu ta ise ütleb: «Ma sundisin end, elu pidi edasi minema.»

Praegu elab naine üürikorteris koos juhtkoera Daliga ja tunneb tänu, et tal on ilus kodu ning palju häid inimesi ümberringi. Igapäevaselt kõige enam jänni jääb ta teinekord poes, kus kaupa täis riiulitelt on nägijalgi keeruline õigeid asju üles leida. Õnneks saab alati abi paluda mõnelt ostlejalt või poetöötajalt.

(Aldo Luud)
AKTIIVNE: Kaili armastab palju liikuda, valge kepp ja juhtkoer Dali muudavad selle võimalikuks. (Erakogu)

Valupunktid meie ümber

Kuigi Kaili pole enda sõnul tehnikas väga tugev, kasutab ta igapäevaselt telefoni ja arvutit nagu iga teinegi selle vahega, et nii tema arvutil kui ka telefonil on ekraanilugemisprogramm. Just sotsiaalmeediast on paljudele silma jäänud naise tundlik närv ühiskonnas oluliste teemade koha pealt. Kaili ise ütleb, et kui midagi sinna kirja saab, sünnib see pikkade mõtiskluste tulemusena ehk niisama ei lahmi.

Viimati pälvis palju tagasisidet postitus, mis oli ajendatud perekonnaseaduse ümber toimuvast. Kaili tunnistab, et teda häirib, kuidas märgatakse vaid kõvema häälega rääkijaid ning ajakirjandus annab vooluga kaasa minnes sellele kõvasti vunki juurde. Teda teeb veidi kurvaks samasooliste abielu ümber toimuv. «Kas on korraldatud näiteks protestimarsse selle nimel, et üldine keskkond saaks ligipääsetavamaks? Kas ollakse kursis, kui keeruliseks on tehtud IT uuendustega paljud kodulehed vaegnägijaile? Kuulmispuudega inimestest on hoopis vähe miskit kuulda,» nendib Kaili lisades, et ei vaena sugugi samasoolisi, lihtsalt teema käsitlemine on veidi nihkes.

Veidi aega tagasi räägiti teemal, kas ja kui palju peavad samasoolised ja muud taolised vähemused riiklikku rahastust saama. «Samal ajal soovitati, lausa rangelt soovitati puudega inimeste organisatsioonidel kulusid poole väiksemaks tõmmata. Aga mille pealt siis? Väärika toimimise arvel?» Lõuna-Eesti Pimedate ühingu juhatuse liikmena näeb ta iga päev, kuidas puuetega inimeste organisatsioonid tegutsevad niigi vaesuse piiril, samal ajal käib avalik sõdimine, et samasoolised peavad saama raha. Puuetega inimesed aga ei käi tänavail lippe lehvitamas ja nende eest ei kanta tänavail loosungeid. Sellistest asjadest lihtsalt ei kõnelda.

Kirjutab end tühjaks

Selliseid valupunkte võiks terava sotsiaalse närviga Kaili välja tuua terve ajakirja jagu. Naine tunnistab, et need teemad ajavad ta ka emotsionaalseks. «Aga tunded käivad eluga kaasas,» kostab naine. Samamoodi nagu unistused. Päris mitmel alal töötanud Kaili soovib kogu hingest, et leiaks endale taas jõukohase töö ja tulevikus oleks tal päris enda kodu.

Kailile on elu õpetanud olema rahul sellega, mis on, ning nurisema vähem selle üle, mida pole. «Aga ka mina pole üdini tugev ja rõõmus, musti hetki tuleb ikka ka ette. Siis kirjutangi end tühjaks,» selgitab ta. Õnneks on igapäevaseid toredaid asju halbadest rohkem. Olgu need siis paljude muude seas näiteks pere, juhtkoeraga tegelemine, hea tervis ja loodushääled. Kui oskad rõõmustada kõigi ilusate hetkede üle, saad rõõmu tunda elus olemisest. Ja see ongi Kaili sõnul kõige olulisem.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?