Televisiooni huntkriimsilm Kaidor Kahar: „Ainult grimmi pole ma veel teles teinud.“

Verni Leivak, 25. november 2020

Kaidor Kahar on olnud televisiooniga seotud täpselt poole oma elust – 20 aastat. Oma lemmikžanriks peab ta dokumentalistikat ja tugevuseks tööd inimestega, kes parajasti kaamera ees on.

Saame sel argihommikul kokku Balti jaama turu juures ja tuvastan saabuva Kaidori (40) tema kuulsate vuntside tõttu juba kaugelt ära. Paraku selgub kohe, et kavatsusest mõnes turukohvikus juttu ajada tuleb loobuda. Olukord on muutunud ja Kaidor palub mind oma autosse istuda. Nimelt on ta ühe oma pere lemmiku Šoti terjeri juba koerte juuksurisse viinud, aga ühtäkki selgus, et seal oleks ruumi teiselegi. Seega põrutame Nõmme poole, et kodust must karvane kutsu peale võtta ja samuti pügalasse viia.

Kaidor keerab rooli vilunult ja ütleb, et nüüd saan minagi osa sellest, mis talle teletegijana kõige rohkem meeldib. Millestki, mis sünnib siin ja praegu. Ainult et kaamera asemel on minul käes diktofon.

Oskus õhust kinni krabada

20 aastat televisioonis tähendab Kaidorile seda, et kui mõni üksik amet välja jätta, on ta teinud seal peaaegu kõiki töid, mida saate juures tegema peab. Lõpetanud Tallinna ülikoolis 1990ndate lõpul telerežii eriala, mis oli kunagise näitejuhtimise eriala edasiarendus, rõhuti seal paljuski tööle näitlejaga. Üldse levis toona Laial tänaval asunud kultuuriteaduskonnas teatrivaim.

Kaidori diplomitööks oli aga hoopis dokumentaalfilm retkest Koola poolsaarele. Ta filmis seal neli nädalat sealsete saamide elu ja see jõudis «Osooni» eetrisse. Mees lisab, et tegeleb sääraste tõsieluprojektidega siiani. Paar aastat tagasi külastas ta näiteks meie folkartistidega Jaapanit.

«Kui mõtlen sellele, milles seisneb minu tugevus tänasel televisiooni tööturul, kui Balti filmi- ja meediakoolist tuleb režissööre igal aastal, on selleks just töö inimestega, kes parajasti kaamera ees. Keda pead kas juhendama, avama või nendega midagi lavastama,» hindab ta ennast. «See on väga praktiline oskus ka täna. Isegi kui teen dokumentalistikat, mida ma tihti teengi, peab suutma selles hetkes olla, tegutseda ja saada kohe aru, milline on lugu ja kuidas see ekraanil toimib. Alati pole võimalik kõike ette näha, mida saatus sulle ette annab – pead olema mees, et see õhust kinni krabada ja sellega kaasa minna.»

Esimene kord kaamera ees

Et juba kooli ajal saadeti tudengid telesse praktikale, siis sellest Kaidori töine ajaarvamine algabki. Esmalt tegi režissööri assistendina koos Indrek Treufeldtiga «Brauserit», sellele järgnes ettepanek, et võiks teha ka PÖFFi kümneminutilist saadet. «Üks televisioonipoolne valvaja pandi meile sappa ja siis sattusingi põhimõtteliselt justkui tööle,» meenutab ta.

«Osooni» toimetaja, legendaarne Õie Arusoo märkas samuti huvitavat ja jutukat poissi ning kutsus teda saadet tegema. See oli esimene kord, mil Kaidor kaamera tagant kaamera ette sattus.

«See oluline hetk on siiani mu saatust määranud,» tunnistab ta ja ütleb, et on tänaseks olnud televisioonis «kõigis positsioonides». On salvestanud ka heli, seadnud valgust, monteerinud, toimetanud, filminud. Bussijuhini välja. Ainult grimmi pole veel teinud, ehkki puudrit esineja näole lükanud on küll ja küll.

Rahvusringhäälingus on Kaidor koosseisulise töötajana leiba teeninud üksnes kolm kuud. Siis, kui tegi saatesarja «Muinas-TV». Muul ajal on olnud ettevõtte omanik, mis tema enda teenuseid pakub.

«Teen kaastöid, olen n-ö süsteemis sees, kuid samas ka sellest vaba,» ütleb ta. Teemad valib ta ise, ent vahel neid ka pakutakse. Näiteks mõne aja eest «Pealtnägijas» olnud Missis Estonia võistluse ümber lahvatanud skandaali kajastamise ettepanek tuli saatesarja toimetuselt, kuid Kaidor on sinna ka ise teemasid pakkunud. Sama kehtib «Ringvaate» ja isegi «Prillitoosi» kohta.

Ilus ja sügav film armastusest

Viimaseks suurimaks saavutuseks peab Kaidor tõsielufilmi «252 päeva üksindust» soolopurjetajast Uku Randmaast, kes seilas ihuüksinda ümber maailma: «Panin sellesse kogu oma hinge.» Ettevõtmine sai alguse ekraanikangelase, kelle tegemisi on Kaidor läbi aastate jälginud, telefonikõnest ning juba enne detailide arutamist sai jah-sõna öeldud. «Sellest tuli väga ilus ja sügav film armastusest ning mul on ülihea meel, et sel filmil on ka rahvusvaheline levik. Vimeo tasulise portaali vahendusel on seda vaadatud Tšiilist Alaskani. Vaatajanumbrid pole just meeletud, kuid haare on suur,» konstateerib autor. Film on olnud nominendina ka Saksamaal peetava telefilmifestivali Prix Europe kavas ja linastus kevadel meie kinodeski. Nüüd ilmus filmile ka rahvusvaheline levitaja, kes võtab sihtmärgiks telekanalid üle ilma.

Praegugi on Kaidoril kavas paar projekti, mida suure kirega teeb. Üks on saade kodudest ja saatesarjale «8 millimeetrit elu» on loodetavasti oodata järge, kuid seekord võetakse vaatluse alla väliseestlaste amatöörfilmid möödanikust.

«Praegu käib filmikorje. Teeme seda koostöös ETV2 ja Vabamuga. Tõsi, hetkel on see töö igav, glamuur puudub, kuid tegu on jäämäe alumise osaga, kus vaikselt vee all toimetad ning ühel hetkel ongi esilinastuse päev.»

TELEPEREKOND: Alice ja Kaidor on mõlemad televisiooniga tihedalt seotud. Foto on tehtud kolm aastat tagasi EFTA galal. (Tiina Kõrtsini)

Oma aja peremees

Jõuamegi Nõmmele. «Mul läheb üks minut!» hüüab Kaidor, siseneb oma eramusse ja väljub sealt peagi, must karvane terjer süles.
Pereelule mõjub see tõik ütlemata hästi, et pereisa on enamasti oma aja peremees.

«Reklaamiagentuuri kontoris üheksast neljani tööl olles ei saanud paljusid asju päeval teha. Nüüd saan olla lapse klassiekskursioonil vabatahtlik või jalutada lõuna ajal koertega Nõmmele kohvi jooma. See on vabakutselise elu suur pluss. Täna näiteks olen autojuht – viin koerad juuksurisse ja lapse purjetamistrenni,» lausub ta rahulolevalt.

Ka abikaasa Alice on teleeluga seotud ja töötab ETVs toimetajana. Pojad Otto (12) ja Aksel (10) on samuti sattunud televisiooni asju tegema. Vahel vajatakse ekraanile lapsi ja siis pöördutakse selle palvega vanemate poole. Otto mängis isegi lühifilmis «Laika», mis pole veel vaatajateni jõudnud. Vennad on osalenud ka reklaamides ning dubleerinud anima- ja mängufilme. «See on töö, mille suhtes neid kadestan. Tahaksin seda ise teha!»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?