Uku Suviste kümne aasta plaanidest: „Loodan, et toimunud on muutus minu pereelus.“

Helle Rudi, 25. november 2020

«Muusikas olen viimse hingetõmbeni. Seda ma veel ei tea, millisel hetkel otsustan, et enam ise nokka lahti ei tee,» ütleb muusik Uku Suviste.

Pärast eelmisel kevadel tühistatud Eurovisioni pääses Uku (38) Eesti Laulu poolfinaali enne võistluslugude esitamist. Siiski alustas muusik ettevalmistusi koos kõigi teiste edasipääsejatega ehk madalstardis. «Mul pole mingit eelist ja lähen koos teistega võrdväärselt võistlustulle,» ütleb ta. Variante oli laual mitu ja uisapäisa ei saanud uut võistluslugu valida. Sarnaselt eelmise korraga räägib ka see lugu armastusest, ent veidi teise nurga alt. Viimased paar nädalat ongi möödunud suure töötähe all, sest enne detsembrit tuleb lugu viimistleda, teha video ja veel palju muud lauluvõistlusega seotut.

Ent Eesti Laulu ettevalmistuste ja esinemiste kõrvalt jagub Ukul aega veel üheks üllaks eesmärgiks – aidata eestlaste seast üles leida uued talendid. Soov on sarnane mõne muu tuntud riigi talendisaatega – anda tuul tiibadesse neile, kes muidu oma andega laiema publiku ette ei jõuaks.

Nii andsid 2019. aastal toimunud konkurss-festivalile end näiteks lauljate-pillimängijate seas üles ka õhuakrobaat, luuletaja, peastarvutaja, püstijalakoomik – kokku ligikaudu sada oma ande esitlejat.

Silma talendi jaoks

Ettevõtmise patrooniks valitud Ukul on juba varasemast silma talendi märkamisele. Kasvõi Jaagup Tuisk tegi oma esimese tuuri «Kaks ja pool meest» koos Uku ja Kristjan Kasearuga. «Jaagup jäi kohe meelde, kui läksime Kaari Sillamaa kooli kuulama. Teadsime tüpaaži, keda otsisime. Julge lauluhääl, aga ta ei jäänud ka muidu vastustega võlgu,» meenutab muusik. Eelmisel Eesti Laulul oligi just Tuisk kõige tugevam konkurent, kuid seekord aitab Uku võistluslaulule video teha. «Praegu on Jaagup juba mees, kelles saab täiesti kindel olla,» tögab ta.

WAF-kooriga koos esinedes märkas Uku enne saadet «Eesti otsib superstaari» Ott Leplandi. «Oli tunda, et teeb ilma ühel või teisel viisil.» Ka Liis Lemsalu puhul tajus Uku, et temal on pakkuda midagi, mida Eestis veel ei ole. «Muidugi ei näinud sellist karjääri ette, aga Liisil on väga hea soulilik hääl, mida toona oli siin vähe kuulda,» meenutab ta. Tuleviku nimeks peab ta Eesti Laulu konkurenti Ketter Oravat, kes sarnaselt Ukuga elab ja hingab muusikat.

Töö vs. talent

Muusiku teekonna alguseks peab Uku aastat 2009, mil naasis Ameerikast. «Pakun, et siis said Eestis inimesed teada, kes ma olen,» lausub ta lõbusalt. Muidugi on ta muusikaga seotud maast madalast. Naljaga pooleks: ega kusagile pääsu ole, kui su onu on Väino Puura. Muusikule ei meenu n-ö heureka-momenti, mil oleks märganud, et esinemine tuleb kordades sujuvamalt kui teistel. «Ise soovi muusikakooli minna ma üles ei näidanud. Ema viis. Mulle meeldis väga sporti teha ja kehaline kasvatus oli lemmik,» tõdeb Uku. Nii et esimene suurem võit oli hoopis see, kui noormehel avanes võimalus 12aastaselt tennisetrenni minna.

«Ma pole kunagi osanud end teistega võrrelda. Kuna eriala oli muusikakoolis klaver, mängisid kõik erinevaid lugusid. Pigem pidasin võistlust iseendaga,» räägib Uku. Samas märke andest oli – solfedžos tõsteti ta klassi võrra edasi. Keskkoolis jäi muusika üldse kõikide muude tegemiste varju, siis tuli sõjavägi ja alles pärast ajateenimist leidis Uku tee Georg Otsa nimelisse Tallinna muusikakooli. Samal ajal õppis ka IT-kolledžis.

«Ma ei läinud kooli selleks, et minust saaks muusik, vaid selle pärast, et see oli põnev,» lausub ta. Üks asi ongi omandada muusikaline oskus – olgu selleks näiteks mõne pilli valdamine või vokaalne väljendusoskus. Kui mõlema eelduseks on muidugi muusikaline kuulmine, siis kuulmine kogu tööd ära ei tee. «Kui ise oskust ei arenda, siis hoolimata talendist ei saa tehnikat olla, sest tehnikaga ei sünni keegi.» Uku tööd ja talenti omavahel ei võrdleks. Tema peab hoopis olulisemaks otsuseid, mis pole otseselt seotud muusikaga. Mida aeg edasi, seda olulisemaks need muutuvad. «Hea laulja ei pruugi sellega endale leiba lauale teenida.»

Mis on muusikast populaarsem?

Peale Otsa kooli järgnesid õpingud laulu ja muusikaproduktsiooni erialal Berklee muusikakolledžis Ameerikas ning mõlemas koolis oli Uku sõnul heas mõttes talendist üleküllus.

«Mul on alati abiks olnud isa, kes aitab hoida eesmärgid kõrged, aga tehtavad,» ütleb muusik, et pole kordagi tajunud suurt hirmu. Midagi ei ole kaotada olnud, vaid alati võita. Muigega meenutab Uku, kuidas enne Ameerikasse minekut endale toetajaid otsis. Pidevalt tuli kokku põrkuda kõrvalseisjate üllatusega, kui nood teada said, mida ta plaanib õppima minna. «Arvati, et valin midagi populaarsemat. Oma peas mõtlesin, mis küll saab muusikast populaarsem olla. Tuli välja, et majandus,» läheb ta ajas tagasi.

Laevamuusik

Kokkuvõttes on kahel muusikakoolil nii palju ühist kui seitse valget ja viis musta klahvi ning muusikateooria. Ent mõlema tugevused täiendavad teise puudusi. Ilma Otsa koolita poleks Ukuni jõudnud Quincy Jones, James Ingram, Brian Mcknight jpt, kelle loomingut tutvustas erialaõpetaja Kare Kauks. Samuti poleks Tallinna vanalinna müüride vahele varjuva koolita näinud ta muusikas elukutset. Et muusikaga saab ära elada, sai selgeks pärast esimest õppeaastat Otsas, kui Uku sattus tööle laevale. «See oli nii põnev, sest sain igal õhtul esineda ja igal õhtul ootas uus publik, kellega katsetada,» kuuleb häälest endiselt elevust. Sellist head portsu kogemust on mujalt keeruline leida, eriti koos palgaga. «Kindlasti on raskem, kui laev on ainus leivaandja, aga tahaks teha midagi muud. Ent alustavale muusikule on see väärtuslik aeg,» leiab ta.

Mentorid ja õpetajad

Õpetajaks Uku ei pürgi, sest selle ametiga kaasnev vastutus on suur ja nõuab keskendumist. Nõuandeid on lihtne anda ja sama lihtne on kellegi karjäär tuksi keerata. Esinemiste kõrvalt sellist aega praegu ei ole. «Minult on uuritud laulutundide kohta, aga mitte praegu. Küll võin teha seda, et kuulan ära ja suunan edasi,» räägib ta. Tulevikus võiks Uku vabalt olla mentor, aga ainult ühele korraga. Taas kord – kvaliteet, mitte kvantiteet. Enda mentori Ani Lorakiga talendisaatest «Golos» suhtleb Uku edasi ja peamiselt on need tööjutud, miks ühendust võetakse.

Mis saab kümne aasta pärast? «Kui prille ette ei pane, siis kindlasti näen udusemalt,» viskab Uku esmalt nalja, kuid jääb siis märksa tõsisemaks. «Loodan, et toimunud on muutus minu pereelus, aga lubadusi ei soovi välja anda. Usun samas, et selle jooksul on suurem muutus toimunud kui viimase 20 aasta jooksul.»

ENESEKINDLAM: «Mida aeg tagasi, seda hellem oli nahk,» ütleb Uku. Nüüd näeb ta kriitikas rohkem võimalusi arenemiseks. «Olen ise enda suhtes päris kriitiline ja oskan endale hullemalt öelda kui keegi teine.» (Erki 
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?