Mis meelitab elulooraamatus enda saladusi paljastama? Dave Benton, Synne Valtri, Allan Muuk ja Tanja Mihhailova-Saar räägivad suud puhtaks

Verni Leivak, 25. november 2020

«Nutsin, karjusin, naersin ja needsin ennast …» Just selliste sõnadega iseloomustab Dave Benton oma elulooraamatu kirjutamist. Tema on üks neist, kes otsustas oma loo enda käega ja oma sõnadega kirja panna.

Sügistalv on vähemalt viimased viisteist aastat tähendanud seda, et raamatupoodide riiulitele jõuab tavapärasest palju rohkem uudiskirjandust, sealhulgas elulooraamatuid.

Sellest, et buum ei näi vaibuvat, saab järeldada vaid üht – raamatusõpru huvitab, kuidas tuntud inimestel läheb.

Kui lahkuva kümnendi esimese poole eripäraks said noorte staaride esimestest elukogemustest pajatavad fänniraamatud, on viimased aastad toonud muutusi. Enam pole alati nii, et portreteeritav paljastab oma tundeid, mõtteid ja meenutusi päevade viisi kestvates intervjuudes kellelegi, kes need kirja paneb. Mitmed tuntud ja armastatud inimesed on usaldanud omaenda jutustamis- ning kirjutamisoskust.

Neljast persoonist, kes tänases loos sõna saavad, on klassikalist elulooraamatu sündi praktiseerinud vaid üks ja nii mõnigi neist ei välista, et raamatule võib lisagi tulla.

Dave Benton kogus 250 küsimust

Dave Benton ja tema raamat "Olen see, kes olen - suur intervjuu" (Tiina Kõrtsini)

Eurovisionilt Eestile võidu toonud Dave Benton (69), kodanikunimega Efren Eugene Benita, ilmutas juba kümme aastat tagasi raamatu eneseleidmisest «Teisiti pole võimalik». Nüüd tuli sellele lisaks «Olen see, kes olen. Suur intervjuu».

«Kümne aasta tagune raamat polnud ainult minust, see oli rohkem midagi testimise taolist. Tahtsin, et rahvas teaks, kuidas mu elusündmused on nii läinud, et lõpuks Eestisse jõudsin,» selgitab Dave. «Uus raamat on pigem sügavuti minev teos – see on kirglik lugu, kes ma selline olen.»

Teed äratundmiseni, et nüüd on taas vaja kirjutada, peab muusik aga lausa kummaliseks. Andnud elus kümneid intervjuusid ja vestelnud ajakirjanike ning teiste elualade inimestega, lõppes suurem osa jutuajamisi küsimusega: «Dave, kas sa oled mõelnud kirjutada ka raamatut sellest, millest räägid?»

Murdepunkt saabus aasta algul peetud Dave’i sünnipäevapeol, kus üks külaline, erialalt jurist, hakkas pärast seadusandlust käsitlevate küsimuste arutamist talle isiklikke küsimusi esitama. «Üks küsimus järgnes teisele ja neile ei tundunud lõppu tulevat,» tähendab ta. Kui laviin ükskord otsa sai, järgnes viimane, ent juba traditsiooniliseks saanud pärimine: «Dave, miks sa seda kõike raamatuks ei vormista?»

Nüüd oli Dave’i kord endalt küsida, on’s ta uueks raamatuks valmis. Ja kui on, siis millest peaks alustama, millega lõpetama? Selguse saamiseks otsustas mees oma tuttavate, väga erinevate elualade inimeste hulgas küsitluse teha, saamaks teada, mis neid tema puhul huvitaks.

Kogutud 250 küsimust jagas ta erinevatesse kategooriatesse, millest sai kaheksa peatükki ning enne konkreetsetele küsimustele vastamist kirjutas neile kaheksale teemale üldisema sissejuhatuse. «Nõnda sündiski nn suur intervjuu,» selgitab ta.

Jaanuari lõpul peetud sünnipäevast ei jäänud koroona esimese puhanguni palju aega, ja just koroona ajal raamat sündiski.

«Ütlen ausalt: see oli suurim eneseteraapia, mida olen kogenud,» tunnistab Dave. Nimelt leidus küsimuste hulgas ohtrasti selliseid, millest ta polnud oma elus veel mõeldagi jõudnud.

Ta leiab, et endast kirjutada oli õige mõte ja jäi tulemusega väga rahule. «Kui oleksin lasknud seda teha kellelgi teisel, oleks tulemus olnud tema vaatevinklist lähtuv. Kuna aga palusin küsimusi esitada enam kui 30 inimesel poliitikutest psühholoogideni, oli mul ka sama palju erinevaid lähenemisi,» kostab Eurovisioni sangar.

Synne Valtri leiab, et lihtsam on ise kirjutada

Lauljanna Synne Valtri (38) heietas mõtet endast raamat kirjutada juba pikki aastaid. Kuni ühel kevadpäeval võttiski temaga kirjastus ühendust ja tegi just sellise ettepaneku, millest ta keelduda ei tahtnud.

«Tegelikult ma ei ütlekski, et see nii väga elulooraamat on. Pigem on see motiveeriv raamat. Olen ju kogu aeg iseennast motiveerinud edasi pürgima, mitte ühele kohale seisma jääma. Elus peab liikumist olema,» sedastab Synne.

Laulja lisab siiski, et soovis kirja panna ka mälestusi ja elus ette tulnud seiku ning seiklusi. «Ühel päeval võib ju lapselastelgi olla neid põnev lugeda,» põhjendab menulaulja. Naine mõtiskleb, et väga vanaks saades ei pruugi enam olulisi asju mäletada. «Ongi hea vahepeal märkmeid teha,» lausub ta naerdes.

Kirjastaja soovis, et Synne mõtleks esmalt välja oma teose alapealkirjad või teemad. Näiteks «armastus», «muusika» jne, ja hakkaks neid tasapisi lahkama.

«Kogu kirjutamise protsessi ajal sekkus ta üpris vähe. Küsis vaid paaril korral, kuidas läheb ja kaugel asi on,» meenutab ta.

Et sulg hästi libiseks, vajas Synne veidi teistsugust õhkkonda kui koduseinte vahel.

«Suvel oli hea, kirjutasin kiigel ja õhtuti. Mul on aias suur ümmargune laud, panin sellele küünla põlema ja muusika mängima. Mul on ka kindel muusika, millega ennast meeleollu viin. Need on maailma parimate filmide soundtrack’id. Väga inspireerivad, sest filmi taustamuusika jutustab lugu ka ilma pildita,» kinnitab lauljanna. «Nii saingi muusikale ise n-ö pildid joonistada.»

Kui päevad juba jahedamaks kiskusid, lahkus Synne kodust sootuks, et leida mõneks päevaks ulualune mõne sõbranna eramus: «Et olla täitsa omaette ja üksipäini.»

Selle asemel, et mõne koostaja või toimetajaga intervjuutalguid korraldada, eelistas Synne ennast usaldada. «Sest siis saan oma mõtted kirja panna. Vastasel juhul pean ju ikkagi hiljem teksti üle vaatama ja veenduma, et mu mõtteid on õigesti väljendatud. Lihtsam on ise teha ja mul kui väga looval inimesel polnud sellise protsessi vastu mitte midagi. Vastupidi, sain pigem innustust juurde, miks mitte kirjutada ka teine, kolmas või viies raamat.»

Tähemärke kogunes sügiseks 254 000 ja see tähendab, et kindlasti on oodata üsna mahukat teost. Trükisoe elulooraamat «Läbi tule ja vee» peaks lugejateni jõudma tuleva aasta jaanuaris.

Tütar Sandriin pole kogu käsikirja veel läbi lugenud, on vaid öelnud oma hinnangu mõningate peatükkide kohta. «Mõne koha peal itsitas, mõne koha peal nentis, et olen täiesti aus ja isegi väga avatud olnud,» möönab Synne. «Kes aga raamatu otsast lõpuni läbi luges, oli mu ema. Ta tegi mu mälu värskendamiseks veel märkmeid juurdegi.»

Allan Muuk kirjutas raamatu kaheksa päevaga

TV3 kauaaegne reporter ja saatejuht Allan Muuk (58) tunnistab, et mõte oma elu kirjapanemisest kummitas teda juba viimased viis aastat.

«Ajusagarate vahele tekkis mõte, et see võiks huvitada ka laiemaid inimmasse – see, kuidas kunagi Eesti eratelevisiooniga alustasime,» räägib ta. «Olen veendunud, et selliseid aegu nagu 1990ndate algul televisioonis, ei tule enam kunagi tagasi. Tundsin, et on vaja ennast välja elada, ja mõistsin, et mu kõrgaeg – minu meelest – jäi selle kümnendi keskele, kui neli korda Ukraina sõda kajastamas käisin.»

Kirjutamine läks ludinal. Kuna ideed olid peas kaua keerelnud, vajasid need vaid vaikuses ja rahus ritta seadmist.

«Olles kuulanud kirjanike jutte, et raamatu kirjutamine on tohutu piinarikas loominguline protsess, siis minu puhul sündis põhiosa kaheksa päevaga, lisaks vaid väikesed tuunimised ja vuntsimised,» nõustub Allan, et tegu oli lausa loomepalanguga.

Sissejuhatus, ütleb mees, lausa tagus tal ajus juba ammu. Samamoodi nagu Oskar Lutsu «Kevade» kuulsad algusread. «See on sellest, kuidas ma noore Turba poisina aastal 1975 istusin kodus, lugesin ajalehti ja ühel hetkel taipasin, et ehk minust siiski traktoristi, kombainerit või autojuhti ei saa. See pole minu jaoks. Et tahaks midagi muud,» ei tsiteeri ta siiski oma teost.

Kirjatööd harrastas Allan kuumas Hispaanias. Eestis poleks ta seda saanud teha, sest siin on tema sõnul korralikuks keskendumiseks liiga palju häirivaid tegureid. Airbnb kaudu leitud Malaga kesklinna aiavaatega elamises liikusid käed arvutiklahvidel justkui iseenesest ja «Mina, reporter» oligi valmis.

Tanja Mihhailova-Saar end kirjanikuks ei pea

Traditsioonilist elulooraamatukirjutamise protsessi viljeles lauljanna Tanja Mihhailova-Saar.

Idee tekkis juba kolm aastat tagasi, kuid mitte selline, et raamat jutustaks ainult temast endast. Tanja arvas, et see võiks rääkida lihtsalt ühe laulja teekonnast. Kui arvestada, et Tanja armastab oma akustilistel kontsertidel publikuga juttu vesta, selgus, et juttu oma artistielust jätkuks väga kauaks.

«Ah, keda see ikka huvitab,» lõi ta toona käega. Kuni temaga võeti tänavu kevadel kirjastusest ühendust, ehkki ta polnud selleks mingit soovi avaldanud.
Laulja jutustas oma lugu päevade, õhtute ja ööde viisi toimetajale Jaana Malingule.

«Ma ei ole mingi kirjanik,» otsustas ta jääda oma liistude juurde. «Toimetaja oleks minuga vastasel juhul hulluks läinud. Ma ei oska ju ilusasti kirjutada!»

Hiljem vaatas Tanja teksti üle, et sinna ei satuks midagi sellist, mida avameelsushoos võis rääkida. Parandatud ja ümberkirjutatud sai siiski nii mõndagi, kuid Tanjale iseloomulik lauseehitus ja keelekasutus, isegi mõned venekeelsed väljendid jäid alles. Tagantjärele hinnates ütleb naine, et kogu protsess oli isegi pikem kui uue plaadi salvestamine, kestes suve algusest oktoobrini.

«Tulemusega jäin absoluutselt rahule, see jääb nüüd minuga kuni lõpuni. Võib-olla teen veel kunagi ka teise raamatu ja proovin ise kirjutada,» jätab Tanja otsad lahti.

Venekeelsest variandist pole veel mõeldud: «On paradoksaalne, aga enamik venelastest minu olemasolust ei teagi. Nii see on.»

See-eest lubas laulja venelannast sõbranna kavaler ainuüksi selle pärast eesti keele selgeks õppida, et Tanja raamat läbi lugeda.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?