Stig Rästa: „Mu naisel on ALATI õigus!“

Helina Piip, 22. juuli 2020

Mereäärses Salmistu külas, kus sel suvel saab kontserte nautida, möödusid Stig Rästa ja temast kolm aastat vanema venna Silveri lapsepõlvesuved.

Seesama mändide alune suvilaõu, kus nüüd rahvahulgad staare kuulavad, kuulus kunagi Stigi (40) vanavanematele. Neist suvedest mäletab muusik saunapööningul magamisi, lainemüha kõrvus; vanaema, kel alati põll ees, tema kotlette ja pannkooke; ning vanaisa, kes, prillid ninal, ajalehte luges.
Salmistu rannas käib Stig perega siiani puhkamas, lume- ja vihmapilveke kaasas, sest tütarde nimed on Lumi (3) ja Sadu (1).

MITU NIME: Suurema osa oma elust on Stig kandnud nime Raul, sest sündides sai ta omale nimeks Raul-Stig. «Alguses olin kogu aeg Raul, sest Stig tundus nii võõras. Kui koolis teine nimi vahel välja tuli, siis oli mul piinlik. Aga kui hakkasime bändi tegema, ütles Tomi Rahula, et tema kutsub mind Stigiks. Mõned sõbrad ütlevad siiani Raul.» (Hannes Dreimanis)

Tants, pulmad ja saksofon
Oma abikaasa Karinaga tutvus Stig telesaates «Tantsud tähtedega». Just äsja tähistasid nad oma kolmandat pulma-aastapäeva ning Stig ei pea üldse pikalt mõtlema, kui ütleb, mida ta oma naises kõige rohkem imetleb: «Tal on alati õigus! Ma isegi ei mäleta sellist korda, kui tal ei oleks õigus olnud ... Karina teab maailmast ja elust palju rohkem kui mina. Mulle meeldib ka tema korrektsus ja puhtusearmastus. Aga kõige rohkem imetlen ikkagi seda, et tal on alati õigus ... Kõiges.»
Karina enam professionaalsel tasemel tantsuga ei tegele, on ennast hoopis meigikunstis täiendanud ning teeb nüüd sel alal tööd. Vahel, kui sõbrad-tuttavad paluvad pulmavalssi õpetada, siis läheb ka Stig assistendina appi: «Istun seal siis lihtsalt ja olen vait, tõstan käed, kui vaja. Tänagi nägin poes ühte naist, kellele me eelmisel aastal koos pulmatantsu õpetasime.»
Nende endi pulmas kolm aastat tagasi kõlas pruutpaari avavalsiks George Michaeli lugu «Careless whisper», sest just see pala mängis ka tol korral, kui Stig tegi Karinale abieluettepaneku. Tants algas Stigi saksofonimänguga, «siis panin pilli ära ja saksofonil jätkas mu onu.»

ARMAS PERE: ühiseks traditsiooniks on jalgrattasõidud. Nii on läbitud päris pikki vahemaid ja vahel jäävad tüdrukud oma toolides sel ajal magamagi. Fotol Stig, Sadu, Karina ja Lumi.

Onu mängis Rock Hotelis
Stigi onu Ülari Kirsipuu on teda muusikaliselt palju mõjutanud. Just onu eeskujul õppisid vennad Stig ja Silver muusikakoolis samuti saksofoni. Stigist 12 aastat vanem onu Ülari mängis Rock Hotelis, kuhu Stig sai transameheks, «ja kõik edasine tuli tänu sellele. Ka mu esimene kitarr ja lintmakk tulid onult. Esimene stuudio, kuhu ma astusin, oli tema oma,» meenutab Stig. «Ta elas Lasnamäel meie perest neli korrust all pool, käisime tihedalt läbi.»
Nüüdseks on nende pered ammugi Lasnamäelt lahkunud. Stigi, Karina, Lumi ja Sadu uus kodu sai valmis eelmisel sügisel. «Eks ehitus võttis ikka aega, lootsime juba varem sisse saada ...» nendib pereisa.

Meeldib ehitada
Mida nad oma koju kindlasti igatsesid? «Palju aknaid tahtsime, et valgust oleks. Ja on ka. Meie magamistoas on seitse akent, laste tubades on kolm.»
Muide, omal ajal töötas Stig ka ise Rootsis ehitajana, kui oli vaja koguda raha ärikorralduse õpinguteks Mainori majanduskoolis. Õpingud kestsid oma seitse aastat ja kui Stig peaks sõnastama, millist kasu tal sest koolist on olnud, siis vastab ta: «Mingi kasu on kindlasti olnud. Ei tea küll, mis see on. Vajadusel suudan oma ettevõttele ise raamatupidamist teha, see on viitsimise asi. Aga õppisin ju ammu, ärikorraldus on nii muutunud, ega kujutagi ette, kuidas seda õpetada nii, et ajaga kaasas käia ...»
Aga oma kodumaja ehitamisel pani ka Stig käed külge, ehkki on siinkohal enda suhtes kriitiline: «Võtan päris palju ette, aga teen vigu ja siis pean ümber tegema. Kuid huvi mul ikkagi on ja mingid asjad teen alati ise ära. Mul on ka kõik tööriistad olemas, mis vaja ja rohkemgi.» Viimati pani ta kuuri kokku ja räägib, mis seekord valesti läks: «Kõigepealt läks kõik tagurpidi, nii et katus jäi alla ... Õnneks kulus vaid 40 minutit, et kuur jälle õigetpidi pöörata. Aga nüüd ei lähe uks kinni, sest kõik on natuke viltu,» pajatab Stig ja lisab, et «Karinal oli jälle õigus – ta soovitas, et võiksin kellelegi maksta selle eest, et asi kahe päevaga valmis saaks. Selle asemel teen nüüd ise juba kaks kuud.»

OOTAB SÜGIST: Stig ütleb, et naudib selliseid suvepäevi, kui ilm ei ole palav. «Ka see, kui vihma sajab ja võib toas passida, on OK. Tegelikult mõtlen juba ammu sügisele, sest siis juhtub alati midagi toredat.» (Hannes Dreimanis)

Tõepäev kord aastas
Kui Stig veel ansamblis Traffic mängis, pidas bänd kord aastas tõepäeva. Seal siis öeldi kõigi kohta seda, mis hingel. Mida Stig enda kohta teada sai? «Mulle öeldi, et olen selline vend, kes lubab teistel bändis otsuseid vastu võtta küll, aga ainult nii kaua, kuni need ühtisid minu otsustega,» muigab mees. «Teadsin seda muidugi ka ise enda kohta, aga kui teisedki seda teadvustavad, siis oli see ... päris huvitav arusaamine.»
Oma peres Stig ja Karina selliseid päevi ei pea, sest räägivad iga päev ära, mis on. «Ma arvan, et pigem on sellised asjad kollektiivis tervendavad.»

Räägi inimestega
Oma esimeses raamatus «Minu Kennedy» kirjutas Stig ka ajast, mil teda vaevasid ärevus- ja paanikahood ning depressioon. Kas nendest on ta nüüdseks vaba?
«Tundub küll, et nendega on ühel pool,» ütleb Stig. «Ega ma ei saa muidugi öelda, et neid enam kunagi ei tule, aga ma pigem ei ole valmis neid enam nii kergelt vastu võtma. Depressioon on kergem tulema ilmselt siis, kui oled vähe noorem, su unistused ei ole veel täitunud ja ootad, et kohe on nurga taga midagi juhtumas, kuid seda ei juhtu,» mõtiskleb mees. Ja räägib, et nende asjade puhul on tähtis rääkida inimestega, kel on sama kogemus olnud. «Kui avastad, et su kõrval on nii palju teisigi, kel sama asi, siis on kergem. Mulle tundus, et olen oma probleemiga täiesti üksi. Praegu noored räägivad sellest nii vabalt. Muidugi on ka raskemaid juhtumeid.»
Stig on saanud «Minu Kennedyle» tagasisidet ja siiani kirjutatakse talle, et sellest raamatust on tuge leitud just tänu teadmisele, et teistel on ka.
Paanika- ja ärevushoogude puhul püüdis Stig neid mingi hetk pigem huviga vastu võtta: «Panin kirja, millal ja miks need tulid, mis tunded mul olid. Ei tahtnud lubada ennast pikali suruda. Mind see aitas.»

Üks lugu päevas
Sel päeval, kui kohtume, on suvehommik möödunud oma harjunud rada pidi. «Hommikul puder, siis lapsed õue mängima. Natuke proovisin arvutis muusikat teha,» mainib Stig.
Enne koroonakevadet oli ta perel plaan soojale maale sõita ning Stig oli leidnud endale laulukirjutamise kursuse, kus soovis osaleda. Aga siis kustutas pandeemia kõik plaanid ja jäädi Eestisse. Muide, ostukärusid desinfitseerisid nad juba enne koroonat. «Naine tegi selgeks, kui mustad need asjad on – ka telefonid, käepidemed, söögikohtades lastetoolid. Kui lapsed sündisid, hakkasime sellele tähelepanu pöörama, meie jaoks oli see ammu normaalne.»
Aga karantiini kevadel, kui kõik esinemised ära jäid, tuli Stigile mõte, et teeb hoopis ise laulukirjutamise kursuse. Ja nüüd tal ongi sõprade väikeses muusikakoolis 20 õpilast. «Teeme igas tunnis koos ühe loo, katsetame, mis toimib ja mis mitte.»
Mis on Stigi hittide saladus? «Ainuke saladus on see: kui tahad olla laulukirjutaja, siis tee seda iga päev. Vähemalt üks laul päevas. Ja kui sul on aastas 365 laulu, siis nende seas võiks üks ka hea olla.» Ta ise nii just teebki. «Ma vähemalt alustan iga päev uue looga. Aga saan ka väga kiiresti aru, millise lauluga edasi töötada, millisega mitte.»
Milliste laulude kirjutamisest ta veel unistab? «Kui mõni mu laul laulupeole jõuaks, siis see oleks küll väga hea tunne,» on Stig mõelnud.

HITIMEISTER: Stig kirjutab laule iga päev, nii ongi tal kenake hulk hitte kogunenud. Kõige enam on fännid kiitnud eurolugu «Goodbye yesterday» – siiani tuleb talle iga nädal mitmeid sõnumeid, et see on kellegi lemmiklugu ja kellegi jaoks armastuslauluks saanud. (Erlend Štaub)

Üksteisele otsa vaadates
Juuli algusest saadik on raadiotes kõlanud tema uus lugu «Telefon». Kas ta ise on tundnud, et telefon võib suhteid rikkuda või sõltuvust tekitada?
«Ega telefon ju ei riku suhteid, ikka mingid muud tegevused ...» arvab muusik. Mis aga nutisõltuvusse puutub, siis seda täheldab Stig endalgi. «Kindlasti olen liiga palju telefonis. Ka lapsed tahtsid sealt kogu aeg kõike vaadata, aga mingi hetk läks see neil õnneks üle. Mäletan, et kartsime Karinaga, et see oleks lastel ikka päris hirmutekitav huvi. Aga vähemalt mõneks ajaks on see neil kadunud ja peaksin seda ka ise tütardelt õppima.»
Paar korda on tal juhtunud nii, et telefon on maha ununenud. «See on huvitav tunne, kui sul ei ole ekraani käeulatuses. Sa lihtsalt istud ja peadki vaatama inimestele otsa – siis saad aru, kui lahti on inimesed end üksteisest ühendanud. Ka siis, kui nad koos on ...»

Mis jääb meelde
Stigile tundub, et sellest ajast peale, kui ta isaks sai, hakkas aeg kiiremini liikuma. «Juba varsti saab esimene laps neli ja teine kaks! Niisama molutamist enam ei ole. Ka seda on huvitav vaadata, kui ruttu lastel isiksus välja lööb. Oleme püüdnud elada nii, et me ei hoia neid ainult mullis.»
Raamatus «Minu Kennedy» on liigutav lõik, kus Stig meenutab, kuidas ema teda talviti kelgul lasteaeda viis: «Kartsin alati, et emal on raske seda kelku enda järel vedada, ma ei tahtnud juba siis, et keegi minu pärast vaeva näeks.»
Stig noogutab ja lisab, et «ega tegelikult ju ei tea, mis lastele meelde jääb. Vahel oleme naisega õhtul rääkinud, et tänane päev peaks neile küll alatiseks meelde jääma. No näiteks see, kui palju rõõmu nad tundsid oma täispuhutavas basseinis hullamisest. Aga ilmselt mäletavad nad hiljem asju, mida me ise tähelegi ei pane.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?