Merle Luik: minu kolm pardikest juba ootavad pardirallil võistlemist

Mina olen teada-tuntud kanaema. Võib-olla isegi natuke hullem, kui võiks või peaks. Igatahes – niipea, kui kuulen, et mu lapsel midagi juhtus, lendavad tööl paberid kahte lehte ja ise olen sekundiga teel, endal pea kõige hirmsamaid mõtteid täis. Näiteks suutis mu keskmine «titt» paar nädalat tagasi õues rulatrikke tehes kukkuda. Jah, käsi oli paistes ja randmest valus. Aga kokkuvõttes oli temal vist ikkagi vähem valus kui mul endal – sest sellal, kui kutt kõrvaltoas juba ammu norinal magas, vähkresin mina voodis küljelt küljele ja muretsesin. Kas ikka sai piisavalt jääkotte ümber käe pandud? Ja kas ma laotasin ikka piisavalt patju voodisse, et haigel pojakesel ikka hea ja valutu magada oleks? Ja kas ma ikka tegin õigesti, et meest kuulda võtsin ja poissi kohe traumapunkti ei viinud? Pool pead ütles, et mis sa loll, pabistad – kui tal midagi viga oleks, siis ta nii sügavalt ei magaks. Teine pool tänitas, et «aga mis siis, kui ta käeluu on kolmest kohast katki?» Muidugi polnud härral kokkuvõttes häda midagi – läks juba varavalges uuesti, rula kaenlas, õue ja lehvitas mulle minnes sama käega ikka väga agaralt. Muigasin siis oma järjekordse paanikaosakonna peale ka ise ja ohkasin kergendatult.Ja siis on kuskil vanemad, kellel on vähihaige laps. Kes peavad olema vaprad iga sekund, iga tund, iga päev. Ning kes ei saa võib-olla aastate kaupa kergendatult hingata. Meiegi ajakirjas on seekord ühe sellise pere lugu. Seda lugedes saad aru, kui tühine on nende võitluse kõrval mõni katkikukutud põlv või mädanema läinud sääsehammustus.Sõbrad, Pardiralli on jälle tulemas. See on meie kõigi võimalus toetada karmi haigusega võitlevaid lapsi ja nende vanemaid. Pardiralli.ee on lehekülg, kust saad sinagi oma pardi soetada. Minu kolm parti juba ootavad võistlemist!