LOE JA IMESTA! Anne Veski, Jaak Ahelik, Jüri Arrak jt legendid räägivad, kuidas vanasti pidutseti

Verni Leivak, 27. detsember 2019

Aegu tagasi oli rohi rohelisem, päike kollasem ja lumi valgem. Tundub, et ka pidudest osati paremini viimast võtta. Vähemalt nii kinnitavad selle loo viis peategelast.

Laulja Anne Veski (Stanislav Moshkov)
ANNE VESKI TLNSLO03: ANNE VESKI : TALLINN,EESTI, AUG07 TAnne Veski, repro kl/Repro KALEV LILLEORG SL ÕHTULEHT (KALEV LILLEORG)


«Ega me mingid pühakud ole. Iga mees peab teadma, kui palju ta kannab.»
Anne Veski, legend juba eluajal

«Lapsena olime aastavahetusel alati kodus ja jätsime majas tuled põlema, kui kesköö eel Rapla keskväljakule läksime. Sinna kogunes kogu linna rahvas. Paugutati, sooviti üksteisele head uut aastat ja koju jõudes põhjendas ema, et tuled jäeti põlema sellepärast, et näeksime ka uuel aastal koju tulla. Tegime siis veel väikese söögi ja ootasime, millal ometi algab saade «Välismaa estraadimeloodiaid ja -rütme», kus astusid üles Saksa, Itaalia ja veel mõne maa artistid.
Välismaal olen samuti tihti uut aastat vastu võtnud, eriti Moskvas või Lenskas. Kord olime Surguti linnas ja esinesime seal ööklubi uusaastapidudel kümme päeva järjest, nagu venelastel kombeks on. Võtsime uue aasta koos rahvaga vastu, igal õhtul publik vahetus. Meie olime nende asutuste pidude peaesinejad.
Nõukaajal Harkovis esinesime samuti kümme päeva, siis tuli kümne päevaga viiskümmend ülesastumist ära. Leidsime seetõttu, et oleme Töövapruse ordeni ära teeninud.
Uut aastat võtsime säärastes oludes vastu nii, et kui esinemine tehtud, kogunesime mõnes hotellitoas kaetud laua ümber. Tervitasime üksteist ja läksime üsna pea laiali, sest järgmisel päeval toimus kell kaksteist juba kontsert. Pidime olema rivis nagu sõdurid!
Niisugust asja, et ma pidutsemise tõttu lavale ei jõuaks, pole kunagi juhtunud. Aga noh, ega me, nagu öeldakse, mingid pühakud ole. Eluaeg pole olnud, aga iga mees peab teadma, kui palju ta kannab.
Ausalt öeldes ei käi ma enam üldse pidudel, sest esinemised toimuvad ju suures osas nagunii peoõhkkonnas. Tavaliselt näen pidutsejaid eemalt, kõrgelt lavalt ja pean ütlema, et osa oskab melu nautida, osa mitte. Mõni ketrab terve õhtu telefoni ja tekib küsimus, miks ta sinna üldse tuli?! Vahel istuvad kõrvuti ka kaks inimest ja selle asemel, et suhelda, vahivad telefoni. Mulle on see arusaamatu – pidu on ju selleks, et kokku tulla, nautida elu, arutada maailma asju ja lüüa tantsu!
Olen sedagi tähele pannud, et alkoholi tarbitakse võrreldes varasemaga tunduvalt vähem. Vanasti oli ju nii, et külakuked tõmbasid ninad täis ja hakati omavahel ärplema. Ikka läks kakluseks, kuid nüüd sellist asja enam pole. Ollakse mõõdukalt vaoshoitud, parajalt lõbusad ja mulle see meeldib.
Vana-aastaõhtutel oleme aga alati tööd teinud ja tore, kui saan seda teha Tallinnas. Hea on pärast esinemist koju tulla ja edasi naabrite juurde minna. Naaber laseb veel paukugi ja oma seltskond tuleb kokku. See pole sugugi suur, metsikult suurt seltskonda ma ei vajagi.
Tegelikult on minu jaoks aasta suurim pidu abikaasa Benno sünnipäev 12. juunil. Koguneme meie aias, nii tore on, kui sugulased ja sõbrad suisel aal kokku tulevad.»

Maalikunstnik Jüri Arrak tähistab oma 80 sünnipäeva. (Alar Truu)
Veebruar 1980 (EE arhiiv)

«Alkohol teeb mõne akna lahti, aga kui väga palju juua, paneb kõik kinni.»
Jüri Arrak, kultuskunstnik ja endine möllumees

«Minu pidutsemise aeg jääb peaasjalikult läinud sajandi 1950–60ndatesse ja siis olid kõik ninapidi koos. Jutt oli umbes selline: «Kuule, võtame veel ühe pitsi, mis me siin mökutame!» Siis valatigi pitsitäis jooki välja ja suheldi omavahel. Kui mehed kokku said, räägiti tavaliselt naistest, kogetud seiklustest või spordist. Kui kokku said kunstnikud, räägiti ei tea millest ja aeti igasugust jama.
KuKu klubisse minnes vaatasin kõigepealt, kes sõpradest kohal on. Lauast lauda käimine oli täiesti tavaline. Ei olnud nii, et: «Vabandage, kas ma tohin siia teie seltskonda istuda?». Vastupidi, hüüti: «Tere! Vaata, kui tore on sind üle hulga aja näha. Teeme mõne pitsi, räägime ja arutame!» Kombed olid väheke lõdvemad või lihtsalt teised. Üksteisega oldi viisakad, aga ikkagi – alati lähtuti sellest, et teisele haiget ega meelega kurja teha ei tohi. Nautida õhtut, nalja teha ja huumorit visata saab ju ka teist solvamata, tema nõrkustel trampimata. Nagu öeldakse: küürakale tema küürust ei räägitud.
Ometi teeb alkohol mõne akna või luugikese lahti, aga kui väga palju juua, paneb kõik kinni. Kui luugid on avatud, tuleb välja jutt, mis muidu ei tule.
See on samamoodi nagu siis, kui inimene ise hakkab oma elulugu kirjutama, kuid seda teksti pole mõtet lugeda. Algul mõtlesin minagi, et panen oma elu kirja, aga seda pole vaja, sest kellele oleks poolik töö vajalik? Ma ei taha ega saa ju kõigest rääkida. Ükski inimene ei räägi kõigest täiesti vabalt. Isegi lähimatele sõpradele või abikaasale ei avalda sa kõiki oma mõtteid – ja seda ei saa pahaks panna.
Kuid nagu mainisin, teeb alkohol mõne luugi siiski lahti. Mõnest luugist on peol näha isegi magamistuba. Aga edasi sellest ju ei räägita, mis seal magamistoas toimub. Ja ega alati peagi magamistoas midagi toimuma. See võib toimuda ka köögis või koridoris. Nii et isegi peomeeleolus ei räägi me ennast lahti, oleme maskeeritud ja toimuks justkui maskide paraad.
Lausa õudne – mina vanemaks ma saan, seda rohkem näen oma ümbruses, kuidas kõik maske kannavad. Ja kui vanasti pandi maskiballile minnes maskid ette, siis nüüd justkui maskiball kogu aeg käikski.
Niisiis käidi vanasti lauast lauda, aeti tuttavatega juttu ja kui klubi lõpuks kinni pandi, siis laua alla keegi ennast ikkagi ei joonud. Igatahes ma ei mäleta. Aga nii juhtus küll, et läksin vintis peaga Jaani kiriku juurde. Seal oli vanasti taksopeatus ja alalõpmata järjekord. Elasin 60ndatel Kivimäel ja ükskord – seda mäletan selgesti – oli taksojärjekorras paar-kolm meest. Ma vennastusin nendega. Otsustasime siis ühe mehe küllakutse vastu võtta ja sõitsime tema juurde Kalamajja. Pummeldasime hommikuni edasi, siis igaüks magas natuke, kus aga sai, ning hommikul kooberdasime sealt igaüks oma koju.
Juhtus ka, et taksosaba oli võrdlemisi pikk ja mul hakkas külm. Ütlesin siis kõva häälega: «Nüüd teeme niisugust mängu, et kes esimene, saab viimaseks ja kes viimane, see esimeseks. Vahetame kõik kohad ära!» Kuna seisin lõpus, sain lupsti ette ja takso tulles hüppasin sisse.
Kokkuvõtteks võib öelda, et peol koos istuv laudkond on tänapäeval laienenud kurat teab kuhu ja mis kuradi muud vahet siin olnud aegadega ikka on. Kui telefonid koju unustatakse, võetakse napsu ju ikka samamoodi.
Olen vahel oma mõttekesi üles kirjutanud, mõtisklenud ajast, kus tehnoloogia on järgmine elu aste. On hiiglama suur vahe elukorraldusel, mis peagi tuleb ja mida veel tegelikult ei teadvustata. Esimene märk sellest ongi tõik, et inimesed on ninapidi oma telefonides, kuigi teine elus inimene istub tema kõrval, aga välja temast ei tehta.»

Trummar Jaak Ahelik. (Tiit Tamme)


«Pidu lõppes kaklusega, üleüldise löömaga, ent ikkagi võitis sõprus.»
Jaak Ahelik, teenekas löökriistamängija ja elunautija

«Kõik muutub ajas. Mina leian, et need, kes tahavad, pidutsevad ikka täiel rinnal. Ega vanastigi pidanud kõik pidu nii, et maa must. Osa jaoks lihtsalt elu ongi pidu, nii nagu see peabki olema, ja seda on ikka mõni meist kadeduse ja kibestumusega pealt vaadanud.
Minu meelest võiks kokku leppida, et peo pidamise ajaks jätavad kõik oma mobiiltelefonid ja muud vidinad garderoobi. Siis ei saa juhtuda, et igaüks istub oma nurgas, kuulab oma muusikat ja vahib oma telefoni. Võib-olla paneb isegi sotsiaalmeediasse mõne pildi, et näidata, kui tore tal olla on, kuid tegelikult koosnebki pilt telefone käes hoidvatest tegelastest.
Varem hinnati sootuks teistsuguseid väärtusi. Pillimeeste pidu koosnes 50 protsendist viinast ja 50 protsendist muusikast, lisaks veel naised. Praegu on muusika muutunud viienda-, kui mitte kümnendajärguliseks. Ja mis puudutab aastavahetuse pidusid, siis need on minu jaoks devalveerunud seoses kõikvõimalike kirikukontsertide ja lõputute tuuritamistega. Need meenutavad mulle ostuhullust, kus lollidelt tulebki raha ära võtta. Kirikutuuregi on vaja täpselt samal põhjusel teha. Seetõttu ongi vana-aastaõhtu meeleolu kandunud tervesse detsembrikuusse, ja kui uus aasta saabub, pole enam kellelgi pappi ja pidu jääb ära.
Aga tõesti – mulle küll tundub, et vana-aastaõhtul ei pidutseta enam nii nagu vanasti, kui kõik kõrtsid olid rahvast täis ja valitses üleüldine eufooria. Ja milline nägi toona välja hommik Tallinna Raekoja platsil – maad kattis klaasikildude meri! Mängisime Compromise Bluega sageli Õpetajate majas ja kui hommikul sealt asju ära tooma pidime, ei saanud autoga majale ligi sõita.
Muide, sama moodi nagu vana-aastaõhtul pidutsemine, on ajalukku jäänud volbriöö tähistamine, mis veel 20 aastat tagasi oli väga oluline. Mäletate ju aega, mil Tallinnas sel puhul isegi alkoholimüük keelati? Praegu seda pidu enam praktiliselt pole. Erinevalt Soomest, kus seda endiselt suure hooga peetakse.
Minu üks kõige rajumaid aastavahetusi möödus Indias. Olime seal kahekuusel turneel ja võtsime vastu 1988. aastat. Koos Valeri Leontjeviga pidasime maha korraliku möllu, paukus suur ilutulestik ja pidu kestis mitu päeva. Tehti nalja ja joodi viina – huumor on hea peo vältimatu osa ning olime nii karastunud, et laua alla me end naljalt ei joonud.
Ühel õhtul sattusime kokku samas hotellis elanud mingite Venemaalt pärit kosmonautikaarendajatega, kes ehitasid Indias raketibaasi. Nad tundsid Tõnis Mägi ära: «Oi, kas pilti saame ka teha? Tulge õhtul meile külla, istume ja ajame juttu!»
Läksimegi õhtul nende poole. Joodi ära kõik, mis juua oli, venelased võtsid muidugi rohkem ja vahepeal toodi lennukipiiritust juurde. Ja ühel hetkel hakkas pihta: «Miks te meid, venelasi, vihkate?» Hakkas jälle see jauramine pihta, et nemad on meile kultuuri toonud, nad on meid vabastanud ja ikka me neid ei salli. Pidu lõppes kaklusega, üleüldise löömaga, ent ikkagi võitis sõprus. Järgmisel päeval ei julgenud nad enam meie poole vaadatagi.
Tahan veel kord rõhutada, et meile oli tol ajal iga päev nagu pidu. Elu peabki nautima. Õelaid ja pahasoovlikke inimesi, kes elunautijaid kadestavad, leidub alati.»

Sirje Põllu Naisteleht 55+ Modell Sirje Põllu (Stanislav Moshkov)


«Lava ääres oli kartulikott, kuhu visati kolmerublaseid.»
Sirje Põllu, ansamblite Laine ja Viru Trio liige, varietee- ja estraaditäht

«Tuleb tunnistada, et nii kõva peopanemist kui vanasti, enam ei ole. Noorte mentaliteet on nii palju muutunud. Mäletan aga üht lugu 1980ndate keskelt. Esinesime aastavahetusel Estonia kontserdisaalis ja tahtsin kell pool viis hommikul, endal hea samm sees, koju sõita. Õues möllas tõeline lumetorm, bussid veel ei käinud ja Viru hotelli taksopeatusse polnud samuti mõtet järjekorda minna. Šampanja Vana Tallinnaga oli mind aga nii julgeks teinud, et tõstsin lähenevat lumesahka nähes käe ja sellega ma Mustamäele Sõstra tänavale oma elukohta sõitsingi. Samas poleks sugugi hirmutanud ka jalgsi koju minek, kui tormi poleks olnud. Jah, olin küll svipsis, kuid ikka oleksin muretult koju jõudnud, ilma et oleks midagi või kedagi kartnud. Keegi ei kartnud.
Tänapäeval poleks selline asi enam mõeldav. Inimsuhted olid vanasti sootuks teistsugused ja elu võrreldes praegusega, kus riik sul vaat et magamistoaski, käed puusas seisab, hoopis vabam, kui sotsialistlik ühiskondlik kord välja arvata.
Viru varietee vana-aastaõhtud olid kindlasti sootuks teistmoodi peod kui mujal, sest sinna pääsesid välismaalased ja hotellikülalised. Tavainimesed võisid sinna sattuda vaid saja tutvuse kaudu.
Alustame või sellest, et juba pakutav joogikraam oli võrreldes teiste paikadega teistsugune. Poest ei olnud ju toona võimalik osta viskit ja selle asemel joodi nn Armeenia konjakit. Ent varietees olid viski ja muud parimad joogid saadaval. Eriti moes oli vermuti joomine, mis tänapäeval enam kellelegi korda ei lähe ja millest võib saada vaid meeletu peavalu. Palju tarbiti ka Sovetskoje šampanjat, mida varieteest alati sai ja mida segati likööriga Vana Tallinn. Laudadel oli must kalamari ja toorest veiselihast valmistatud böff. Keegi ei kartnud listeeriat. Kõike söödi, kõike joodi ja elu oli praegusest palju lõbusam.
Lisaks polnud varietee vana-aastaõhtul avatud kuni kella kolmeni hommikul nagu tavaliselt, vaid lasti üle otsa, nii et minagi olen sealt hommikul kella poole kuue paiku väljunud.
Või siis Kopli restoran Kalinka, kus samuti esinesin ... No seal oli ikka oh-oh-oo! Mõni pääses sinna maja seinale toetuva redeli ja teise korruse köögiakna kaudu. Isegi esinema minna oli keeruline, sest ukse taga passis tohutu rahvamass. Ukseklaaside asemel, kust uksehoidja välja pidi vaatama, olid ammu plekid pandud, sest klaasid löödi sisse. Kui julgesin massi seest hüüda, et olen esineja ja pean sisse saama, karjusid kõik, et ka nemad on esinejad. Riidekappi meenutav turvamees võttis mul siis rinnust kinni, nii et nööbid eest lendasid, ja tiris mu läbi rahva sisse.
Restorani klientuuriks olid venelased, eriti sõjaväelased, kes armastasid karaoket laulda. Lava ääres oli kartulikott, kuhu visati tellimislugude eest kolmerublaseid. Kõik võisid kasvõi kümme korda järjest David Tuhmanovi aegumatut hitti «Võidupäev» laulda. Kord murdis trummar trummipulga, kuid siis murdis toolilt jala ja mängis sellega edasi. Raha oli vaja teenida, sest juba järgmine ohvitser tuli, kolmekas käes!
Kuid jah, praegused peod on kuidagi tusased. Mulle meenub, kui kuus aastat tagasi koos noorte artistidega Moskvas esinemas käisime ja meid pärast ühte väga erilisse ööklubisse viidi. Meie, vanad, panime pidu hommikul kella kuueni. Noored viskasid end diivanile pikali, sest väsisid ära ega jaksanud enam.
Vaatan siin Harjumaal Neeme külaski ringi ja näen, et pidusid eriti ei peetagi. Kui siia 2005. aastal elama tulin, korraldati muu hulgas väljasõite Rootsi või niisama saartele, aga nüüd on kõik nii maha rahunenud, et kui õhtul külla sisse sõidad, tundub, et kõik on justkui surnud.»

undefined (Rauno Volmar)
undefined (Maaleht arhiiv)


«Gloria peod olid isegi defitsiidi tingimustes rajud.»
Dimitri Demjanov, Eesti restoranikultuuri grand old man, kultusrestorani Gloria omanik

«Meenutan, et Gloriat ei saa võtta rearestoranina. Selle avamisest saati 1937. aastal on tegemist omaette institutsiooniga. Kogu meie riigi lähiajalugu on Gloriast läbi käinud ja tema väärtus seisneb selles, et see on töötanud nonstop.
Avamisel oli Gloria nimeks Dancing Paris, Saksa ajal Soldatenheim ehk sõduritekodu, pärast sõda Söökla nr 87 ning pärast seda jagati Gloria Palace’i kino nimi pooleks. Venelased andsid ühe poole hotellile Palace ja teise poole Gloriale.
Igas Nõukogude Liidu vabariigis pidi olema üks eliitrestoran ja Eestis sai selleks Gloria, mida varustati otse Moskvast. Nii et isegi nõukaajal olid Gloria lõuna- ja õhtusöögid valmistatud väga heast kraamist, kastmed kõik kanapuljongi peal ja nii edasi. Et aga Glorias pidevalt palju külastajaid käis, oli põhjustatud ka sellest, et linna peal võis restorane kokku lugeda kaheksa, mitte 800, nagu praegu. See oli enese näitamise ja teiste vaatamise koht.
Seega olid Gloria peod isegi toonase defitsiidi tingimustes ikkagi rajud ja ega aastavahetuspeod tavalisest pidudest suurt erinenud. Palju käis ohvitsere. Ja joodi ikka võimsasti. Vahel oli nii, et üks saalipool kakles teise saalipoolega. Vahel mindi välja ja öeldi, et täna saab ilma kakluseta, aga küll järgmine kord korraldame. Elu oli praegusega võrreldes palju vabam, aga ka ajuvabam.
Glorias oli toidu ja jookide valik suur sellepärast, et see teenindas nii Toompead kui ka Kadriorgu ning oli erivarustuse all. Jookidest võis tellida Kuuba likööre ja rumme, aga ka esimest Prantsuse konjakit Camus. Väikeses Gloria baaris pakuti aga seljankat ja Armeenia konjakit. Paljud Toompealt töölt lahkuvad isakesed astusid sealt õhtupoole läbi, tegid sada grammi konjakit, sõid ühe seljanka ära ning läksid laiali.
Tänapäeval on restoranikultuur rohkem mõtestatud, planeeritud, vaieldakse menüü üle – olukord on palju paremaks ja nõudlikumaks muutunud. Nagu mu ema ütles ja ütleb: elasime puuduse üle, küll me ka külluse üle elame. Ent mingeid süldipidusid enam tõepoolest pole, nagu ka padujoomist, sest see oleks väga kallis lõbu.
Külastajad soovivad saada elamust. See on justkui kvaliteetaja pikendamine: mõistus on kodus, kuid kõigest üritatakse võtta maksimumi – esinejatest, menüüst, teenindusest.
Aastavahetuse pidude üle peetakse palju nõu erinevate agentuuridega, kes teevad peo läbiviimise osas pakkumisi. Neile on sellise peo korraldamine ühelt poolt ihaldusväärne, teisalt sõltub ju palju eelarvest. Paljud korporatiivpeod on ka tänuüritused, millest ei puudu pidulik väike sõnavõtt, tagasihoidlik menüü, ning ei mingit priiskamist, võrreldes varasemaga.
Minu meelest on kõige hullem pidu siis, kui oled vales kohas valel ajal, valede inimestega ja vale programmiga vales restoranis. Kui tahad ennast hästi tunda, peab suure restoranide valiku juures enne korraliku kodutöö ära tegema.
Peab ütlema, et tänapäeval on restoranis kasutusel palju rahvusvahelisi artikleid ja mõni peen koht paneb isegi kalamarja lauale, ehkki praegu on fine dining põlu all. Nu nordic’u lainega on populaarsust võitnud emotsionaalne ja visuaalne pool. Vahel on lausa kurb, et pakutakse kanapeesid ja muid vidinaid, mis on välja vahetanud aastavahetuse traditsioonilised road, nagu ahjupõrsas ja hapukapsad. Ent olen veendunud, et küll see varsti tagasi tuleb. Ma ei kahtlegi selles.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?