OLID AJAD! 1956. aasta lõpus kinno jõudnud kultusfilmile „Karnevaliöö“ müüdi 49 miljonit piletit

Tõlkinud Allan Espenberg, 27. detsember 2019

Just sellise käsu annab alluvatele muusikalise uusaastakomöödia «Karnevaliöö» üks peategelane Serafim Ogurtsov. Kõigest viie kuuga vändatud kultusfilmile müüdi esimese hooga 49 miljonit piletit.

1956. aasta lõpus kinno jõudnud «Karnevaliöö» tegi algaja režissööri Eldar Rjazanovi päeva pealt kuulsaks. Ka toona tudengineiu staatuses olnud Ljudmila Gurtšenko elu muutus üleöö. Filmiklassika peategelane on kultuurimaja, kus valmistutakse vana aasta ärasaatmiseks. Kahjuks tõmbab äsja kultuurimaja direktori kohusetäitjaks määratud kunsti- ja huumorikauge ametnik Serafim Ogurtsov (Igor Iljinski) esialgsele meelelahutusprogrammile pidurit. Igati pugejalik mees pakub asemele põhjaliku bürokraatliku ja kõrgel ideelis-poliitilisel tasandil kava, mille peamised koostisosad on teadusühingu lektori loeng ning kultuurimaja direktori ettekanne. Muusikalise poole pealt soovitab Serafim piirduda klassikalise muusika ning laulu- ja tantsuansambliga.

Ent kultuurimaja töötajad ei taha lõbusa ja naljaka kava asemele igavat jama. Seltskond ühendab jõud ja astub võitlusse. Ogurtsovi petmiseks kasutavad mitmeid trikke ja silmamoondusi Lena Krõlova (Ljudmila Gurtšenko), elektrik Griša Koltsov (Juri Belov) ning kunstnik Serjoža Ussikov (Georgi Kulikov). Lõpuks jääb noorte tahtmine peale ja uus aasta võetakse vastu rõõmsas meeleolus.

Kuidas valiti näitlejaid?

Esmalt tahtis Eldar Rjazanov Ogurtsovi rolli palgata näitleja Pjotr Konstantinovi, kuid Mosfilmi filmistuudio lükkas selle variandi kõrvale. Kuivikust iriseja rolli pakuti hoopis Igor Iljinskile, kes kõlbas vanuselt Rjazanovile isaks. Lavastaja sattus esiotsa mõnevõrra paanikasse, sest 1920ndatel esimesed filmirollid teinud Iljinski oli toona juba väga kuulus näitleja. Õnneks tekkis kohe esimestel võttepäevadel mõlemapoolne usaldus ja täielik teineteisemõistmine.

Elurõõmsa Lena Krõlova rolli prooviti mitut näitlejat, sealhulgas Ljudmila Gurtšenkot. Ent kunstinõukogu ja lavastaja praakisid Gurtšenko välja ning kinnitasid ossa hoopis teise tütarlapse. Kuna viimane ei saanud näitlemisega hakkama, läks Rjazanov Mosfilmi direktori juurde sooviga peaosaline välja vahetada, seejuures rõhutades: «Ainult mitte Gurtšenko!»

Alles hiljem mõistis režissöör, et proovid ajas nurja kogenematu operaator, kes filmis Gurtšenkot sobimatutes riietes ja halvasti paigutatud valguses. Ent ühel päeval kohtus Mosfilmi direktor juhuslikult Ljudmilat. Alguses sammus mees mööda, aga keeras siis ringi ja tõi neiu võttepaviljoni, öeldes: «Gurtšenko hakkab Lenat mängima, sest temas on midagi erilist.»

Kuidas toimusid võtted?

Rjazanovile oli «Karnevaliöö» esimene iseseisev suurem töö ja sestap saadeti appi kogenud filmimehed. Nood suhtusid alguses muidugi lavastajasse nagu poisikesse. Kord pidi Rjazanov korraks paviljonist lahkuma, kuid avastas naastes, et vahepeal hakati filmima tema nõusolekuta. Režissöör andis korralduse äsja filmitud duubel hävitada ja andis sellega selgelt mõista, kes on võtteplatsil peremees.

Vaatamata enda kehtestamisele lasi noor lavastaja läbi mitmeid eksimusi, mille tõttu tuli stseene mitu korda ümber filmida. Üsna pea hakkasid juhtkonnale laekuma kaebused ja kunstinõukogu otsustas ühel hetkel filmitud materjali üle vaadata. Mosfilmi arhiivis on säilinud esimesed arvamused «Karnevaliöö» kohta, millest üks kõlab nii: «See kukub täielikult läbi. Olukord on lootusetu, tehtud on alles pool filmist, aga raha on otsakorral. Näitlejaid on hilja välja vahetada, aga režissööri minema kihutamine on samuti mõttetu. Mitte keegi endast lugupidav filmimees ei hakkaks sellist linateost lõpetama. Nii jääb üle kiiresti otsad kokku tõmmata, filmimisega ruttu ühele poole saada ja unustada see kui õudusunenägu.»

Meeletu ja ootamatu edu

Ajaloost on teada, et tegelikult ei vaimustanud stsenaarium Rjazanovit ja mees ei soovinud seda filmi üldse teha. Et kuidagigi sündmustikku elulisemaks, elavamaks ja lõbusamaks muuta, viis lavastaja käsikirja sisse hulgaliselt parandusi ja muudatusi.

Kui linateos oli praktiliselt valmis, vaatasid seda üheskoos Rjazanov, Iljinski ja Gurtšenko. Filmi lõppedes sõnas Iljinski Gurtšenkole: «Tunnetan, et pärast seda filmi ootab sind meeletu edu. Nii et valmistu selleks ...»

Kinodesse jõudis «Karnevaliöö» vaikselt vahetult enne aastavahetust 1956. aastal, sest läbikukkumise kartuses eelreklaami ei tehtud. Ent suur oli ametnike üllatus: humoorikas film koos hoogsa muusika, laulude ja tantsude ning meeldejäävate tsitaatidega meeldis kõigile. Ka kriitikud ja ajakirjanikud ei hoidnud end tagasi ning kiitsid kooris näitlejaid ja lavastajat. «Meie hulka astus režissöör, keda saatus ise kohustab tegema komöödiafilme,» kirjutati meedias.

Filmimuusikast said hitid

Omamoodi väärtus on filmimuusika, mille autor oli läti päritolu helilooja Anatoli Lepin (Anatols Liepiņš). Tema lauludest «Viis minutit», «Laul toredast meeleolust» ja «Tanjake» said tõelised hitid.

2006. aastal väntas Rjazanov aegumatule komöödiale järje «Karnevaliöö 2 ehk 50 aastat hiljem» ja endistest peaosalistest kaasati üksnes Ljudmila Gurtšenko, sest teised olid juba siitilmast lahkunud. Tegevus toimus samas kultuurimajas ja filmi demonstreeriti Venemaa televisioonis esmakordselt 1. jaanuaril 2007.


Milline oli näitlejate saatus?

Ljudmila Gurtšenko (1935–2011)
Pärast «Karnevaliöö» vapustavat edu tegi Gurtšenko mitmeid rolle, kuni lõpuks sai temast üks tuntumaid näitlejad Nõukogude Liidus. Näitlejanna abiellus kuus korda ja suri 75aastasena puusaluumurrust tingitud tüsistustesse.

Juri Belov (1930–1991)
1950ndate lõpu ja 1960ndate alguse üks staarnäitleja sattus pärast ebaõnnestunud enesetapukatset 1960ndate keskel pooleks aastaks vaimuhaiglasse. Suri 61aastasena 31. detsembril 1991, kusjuures surma hetkel jooksis nagu irooniana telerist film «Karnevaliöö».

Igor Iljinski (1901–1987)
Nõukogude komöödiafilmide suurmeister kaalus pärast abikaasa surma enesetappu. Näitleja lahkus siitilmast 13. jaanuaril 1987. Räägitakse, et ka tol õhtul olevat televiisoris jooksnud «Karnevaliöö».

Sergei Filippov (1912–1990)
Kultusfilmi järel elas näitleja üle peaajuoperatsiooni. Suri 77aastaselt täielikus üksinduses. Surnukeha lebas korteris kaks nädalat enne selle avastamist. Enne seda jõudsid näitleja sugulased kõik väärtusliku korterist minema tassida.

Tamara Nossova (1927–2007)
Ogurtsovi sekretäri Tosjat kehastanud Nossova mängis noorena väga palju filmides, kuid hiljem mõnevõrra vähem. Viimastel eluaastatel käis supiköökides ja suri absoluutses vaesuses. Ka tema surnukeha leiti mitu päeva hiljem.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?