NAISTELEHE PEATOIMETAJALT | Silja Paavle: „Täpsus olevat kuningate viisakus. Kuningana peaksid tundma end aga kõik – nii ürituse korraldajad kui ka külastajad.“

Üldiselt olen ma rahuliku loomuga inimene, kellel on üsna pikk meel. Vahel isegi liiga, sest mingeid otsuseid võiks vastu võtta palju varem. Ent on mõned asjad, mis mind tõsiselt närvi ajavad. Muu hulgas on see hilinemine.

Tunnen end kehvasti juba siis, kui kokkulepitust mõni minut hiljem kohale jõuan. Asja silumiseks olen võimaluse korral alati hilinemisest teada andnud ja selle üle on siis pärast nalja visatud stiilis „oh, see mõni minut pole ju midagi, ma nagunii lõpetasin siin veel eelmist asja“. Igatahes asjaosalistele see meeldib ja kõik on rahul.

Kord hilinesin ühele intervjuule paarkümmend minutit. Tõesti, üks kord. Sattusin kuidagi sellesse lainesse, et kõik ümberringi hilinesid, ja tundus, et see on tänapäeval normaalne. Pealegi, töö kuhjus üle pea ja sõidule ei osanud ka aega arvestada. Loll, kes vabandust ei leia, eks ole. Sealt kaugest talust leidsin eest aga üsna pahase võõrustaja. Tal olid ju päevaks omad plaanid tehtud ja minu tõttu pidi neid muutma. Mul oli nii piinlik, et pidin häbist maa alla vajuma. Tegime nii ruttu, kui saime, ent tuletan seda üle viie aasta tagust lugu endale ikka aeg-ajalt meelde, sest millest muust ikka õppida võiks kui iseenda kogemustest. Pealegi, nii halvasti end väga vabatahtlikult teist korda enam tunda ei taha.