NAISTELEHE PEATOIMETAJALT | Silja Paavle: „Ükski maks ei tekita rõõmu liikumisest, paranda tervist ega aita iseendaga sõbraks saada.“

Minu lapsepõlve üks magusamaid mälestusi on hapukoor, millele sai mõnuga kakaod ja suhkrut sisse segatud. See oli käepärane magustoit ajal, mil muud väga saada ei olnud – kõigil minuealistel.

Üks asi oli magusaisu, mis seda sööma ajendas. Teine energiavajadus – maalastel ju enda liigutamise võimalustest puudust ei tulnud. Kallite trennide asemel tegime heina, tassisime loomadele ämbritega süüa, kõplasime peeti, sõitsime rattaga küla teise otsa lahvkasse või hoopis naaberkülas asuvasse poodi, koolipidudelt kõmpisime ka kottpimedas kolm kilomeetrit koju. Gümnasistina käisin rattaga 16 kilomeetri kaugusel diskodel ja bensiinikriisi ajal oli minu kodutee igal reedel 11 kilomeetri pikkune. Kui oli vaba aeg, tegime lepasõitu või tagusime vutti. Allar Levandi ja Ago Markvardti sportlasekarjääri tipus korraldasime isegi kahevõistlust, hüppemäeks meie heinamaa servas olnud lumega kaetud kivihunnik. See oli normaalsus. Väga õnnelik normaalsus.

Praegu istun tavapärasest rohkem arvuti taga, ent enda liigutamine on veres. Pikad rattamatkad ja suusasõidud, jalgsi rändamisest rääkimata, on minu elu lahutamatud osad. Kui linnas on valida, kas minna kokkusaamisele auto või rattaga, valin enamasti viimase. Paarikümne kilomeetri kaugusel toimuvale intervjuule sõitmine ei ole minu jaoks probleem, kuigi tekitab teistes peaaegu alati hämmeldust. Kord Saaremaal väntasin ühe kokkusaamise nimel maha veidi üle saja kilomeetri. See oli üks mu ägedamaid tööpäevi.