„MÕTTEKOHT“ | Psüühikahäirega naine: „Olen valmis hullu tiitlit uhkusega kandma, kui see kasvõi mõne saatusekaaslase elu veidi lihtsamaks teeb.“

„Olen valmis hullu tiitlit uhkusega kandma, kui see kasvõi mõne saatusekaaslase elu veidi lihtsamaks teeb,“ räägib tänases Naistelehe podcast’is „Mõttekoht“ kogemusnõustaja Karmen Kozma oma elust skisoafektiivse häirega.

Karmen oli nagu iga teine noor – õppis ülikoolis, käis trennis ning nautis igapäevast elu. Ühel hetkel avastas ta, et tema energiatasemes väga suur muutus. „Tundus veider, et ma jaksan palju, ei vaja und ja sööki. Tundus, et ma olen kõikvõimas, jaksan õppida ja treenida kogu selle vähese toidu juures,“ meenutab Karmen. Kõige selle peale kadus tal aga enese teadmata reaalsustaju, tekkisid luulud ja hallutsinatsioonid, tekkis psühhoos. „Ma elasin justkui paralleelmaailmas,“ nendib ta. Noor naine hospitaliseeriti pooleteiseks kuuks psühhiaatriakliinikusse.

Nii jätkus see mitu aastat, kogu olukord mõjus Karmenile kurnavalt. Teadmine, et tal on psüühikahäire, aheldas noore naise voodisse, pani üle sööma ning kartma tuttavatega kohtumist. Ikka seepärast, et meie ühiskonnas kiputakse psüühikahäirega inimesi väga kergekäeliselt sildistama ning neisse teenimatult kehvasti suhtuma.