Politsei teenistuskoerte juht Raul Bamberg: „Tänu koertele olen saanud paremaks inimeseks!“

Silja Paavle, Naisteleht, 2. detsember 2020

«Et inimese ja koera koostöö sujuks, läheb tarvis nendevahelist tugevat sidet,» ütleb politseis teenistuskoerte üksuse rajanud Raul Bamberg. Temal on see side tekkinud nelja väga erilise teenistuskoeraga.

Politsei Ida prefektuuris juhtivkoerajuhina töötav Raul (46) jõudis pärast keskkooli lõpetamist politseisse tööle justkui loomulikult ema ja onu jälgedes. «Õigupoolest võttis ema mu käekõrvale ja viis mind Rakvere politseimajja prefekti kabinetti,» meenutab mees muiates. Seal räägiti jutud maha ilma emata ja noore mehe karjäär sai tuule tiibadesse.

Koerad on Raulile südamelähedased olnud maast madalast ja nii sattus ta üsna kohe Võsule patrulli koos koerajuhiga. Siis hakkaski südames pead tõstma soov isegi sel ametikohal töötada. Lapsepõlves oli tema paremaid sõpru onu hoole all elanud Saksa lambakoer. Maha kantud miilitsakoer hoidis poisiklutil mänguväljakul silma peal ja kaitses vajadusel.

Siis toimusid aga politseis struktuurimuudatused ja koerad kaotati piirkondadest ära. Raul proovis politseis mitmeid ameteid ja veetis mõne aasta isegi jõustruktuuridest eemal, teenides leiba hoopis Soomes tööl käies. Kuniks aastal 2004 helistas talle vana kolleeg ja kutsus mehe konvoipolitseinikuks. Jutu jätkuks lisati, et ka koer on võimalik enda kõrvale saada.

PARIM KOER: Tänavu pensionile läinud Nacho oli Rauli sõnul nii hea teenistuskoer, kellest paremat ilmselt ei tulegi – latt, mille ta teistele neljajalgsetele seadis, asub väga kõrgel.

Kõige õigem otsus

«Mulle anti mõtlemiseks vaid veerand tundi. Nüüd tean, et see kiire otsus oli õigeim, mis mind elus kaugele ja põnevatele radadele kandis,» on Raul politseisse naasmisega rahul. 2011 loodi Rakveres tema eestvedamisel Eesti politsei üks esimesi koertegruppe, nüüd töötab Virumaal veerandsada koera.
Alguses olid Rauli teadmised politseikoertest nagu keskmisel inimesel: silme ees püsis suur ja tark Rex populaarsest teleseriaalist. Tegelikkuses sai mees enda hoole alla kuuenädalase Saksa lambakoera kutsika, kellest tuli seda suurt ja tarka vormima hakata.

Läbi pisarate

Rauli esimene koer oli Nero. Esimesed kaks nädalat temaga olid nii lootusetud, et mees heitis korduvalt meelt ja leidis end pisaratest. «Toona nappis meil väljaõppeks teadmisi, sest süsteem polnud veel välja kujunenud,» selgitab ta. Ent siis hakkasid tulema pisikesed õnnestumised ja takkajärele meenutab ta Nerot kui koera, kes kannatas välja kõik peremehe vead ja kapriisid. «Vahel juhtus nii, et kui midagi valesti tegin, siis Nero mühatas ja tegi tööd edasi,» räägib Raul lisades, et Nero oli hea õpetaja ka teistele koerajuhtidele.

Et Raulis ja Neros nähti potentsiaali, saadeti nad ka teenistuskoerte treenimises juba toona kõrgel tasemel olnud Soome kursustele – üheskoos tehti läbi nii koertekool kui ka koerajuhtimise põhikursus. Mida tegelikult teenistuskoer tähendab, mõistis Raul alles kahe aastaga – see ongi koera väljaõppeks kuluv miinimumaeg.

ESIMENE: Nero oli esimene, kelle Raul päris ise välja koolitas. «Meenutan teda ainult hea sõnaga, sest ta kannatas välja kõik mu vead ja kapriisid.»

Kümme aastat

Rauli sõnul on teenistuskoer politseis abivahend, kes aitab jälgi ajada, esemeid otsida ja vajadusel politseinikke kaitsta. Lisaerialana omandavad nad oskused leida üles laip, narkootikumid või relvad.

Keskmine politseikoera teenistus kestab kümme aastat. Koerajuhi jaoks tähendab koera pensionile minek kas uue abilise treenimist või politseistruktuuris teise ametikoha leidmist.

Kui Nero 2011. aastal kaheksasena teenistuse lõpetas, otsustas Raul välja koolitada järgmise – Belgia lambakoera Nacho, kes möödunud suvel suure meedia tähelepanu all pensionile saadeti. Selge pea ning suure töö- ja õpivõimega Nacho oli Rauli sõnul nii hea koer, kellest paremat ilmselt ei tulegi. «Latt, mille ta seadis, asub ikka väga kõrgel,» märgib mees. «Ma vahel mõtlen, et miks ta minu juurde küll teisena sattus, miks me ei oleks võinud praegu koos tööd teha,» kiidab ta sõbra täiuslikku oskuste pagasit.

Aga selline see elu on. Nii, nagu peab olema politseinikul töös õnne, peab seda olema ka koertel. Üht kruiisilaeva läbi otsides sai Nacho töötrauma ja pärast seda ei kannata viga saanud käpp suurt koormust. Kuna koer sai Raulile nii südamelähedaseks, veedab Nacho pensionipõlve ikkagi temaga.

KOLM SÕPRA: Nacho (vasakult), Mauser  ja Tiissel on Rauli sõbrad ning meeskonnakaaslased, kellega on aastate jooksul läbi käidud nii tulest kui ka veest.

Mauser ja Tiissel

Praegu on Rauli meeskonnakaaslased Mauser ja Tiissel – mõlemad samuti Belgia lambakoerad. Mehe sõnul töötavad politseis enamasti Saksa lambakoerad, kuid nende kõrval on hinnatud ka Belgia lambakoerad, narkokoeradena ka spanjelid ning rahaotsijana retriiverid.

Mauser on Rauli hinnangul vastand kõigile tema varasematele koertele. «Nagu püsimatu laps, kes ei püsi puus ega pudelis. Tema koolitamine on olnud paras väljakutse, kuid mitte võimatu,» kirjeldab ta naeratades. Et Mauseritki tabasid terviseprobleemid ja kroonilise sooltehaiguse tõttu polnud esialgu kindel, kas temast üldse teenistuskoera saab, pakuti Raulile kui kogemustega koerajuhile meeskonda Tiisselit. Vanglasüsteemist tulnud koerale on Raul kolmas peremees, kellega teineteist veel kombatakse, tundma ja usaldama õpitakse. Aga mees on juba näinud abilise fenomenaalset töövõimet ja vastupidavust.

Eriline side

Raul nendib, et igast koerast ei saagi teenistuskoera ja mõnikord võib see ilmneda alles aasta pärast treeningutega alustamist. Politseiniku ja teenistuskoera koostöö sujumiseks on mehe sõnul nimelt tarvis erilist sidet, ilma selleta on tulemusi keeruline saavutada.

Oma teenistuskoertega on Raul noppinud ohtralt töövõite, olgu see siis eksinud inimeste päästmisel või kurjategijate tabamisel, juhtugu need Eestis või missioonil Horvaatia-Serbia piiril. Ent ette tuleb ka ebaõnnestumisi. Raul võtab oma tööd südamega ja sestap tähendavad nii kordaminekud kui ka ebaõnnestumised tema jaoks magamata öid, mille ajal mõtleb toimunu läbi ning analüüsib, mida saaks paremini teha. Samas on mees õppinud end ka emotsionaalselt hoidma ja kui pinged kasvavad üle pea, läheb ta pärast tööpäeva mõtete klaarimiseks koertega metsa kõndima.

PREEMIAKS MÄNG: Töövõidud toovad patrullkoerale preemiaks mänguasja. Hetked, kui peremehel nendega lustimiseks aega jagub, on koera lemmikud. Pildil mängib Raul Nachoga. (Teet Malsroos)

Tööd koertega ei jäta

Kõige parem pingemaandaja ongi koerajuhi jaoks muidugi koer. «Õigupoolest see jäägitu kohalolek ja silmavaade, millega ta sulle otsa vaatab, kui pärast keerukat tööpäeva pea sülle paneb,» kirjeldab Raul. Tänu koerte treenimisele ja nendega tegelemisele on mees enda sõnul saanud ka ise paremaks inimeseks. «Olen kannatamatu iseloomuga ja vanasti jäid süüdi sein ja haamer, kui viie sekundiga naela seina ei saanud. Nüüd, 16 aastat hiljem, mõtlen enne, kui seina ja haamrit süüdistama hakkan,» toob ta näiteks. Koerad on Rauli õpetanud hindama ja rõõmu tundma ka väikestest asjadest. «Neid mõistes tulevad suured asjad ise su juurde,» mõtiskleb ta.

Kuigi vanust pole mehel palju, siis rohkem teenistuskoeri ta enam enda kõrvale ei võta. «Kunagi ei tohi iial öelda, aga praegu tunnen, et mul ei jagu selleks särtsu. See on meeletu pühendumine ja töö,» põhjendab ta. Teenistuskoeraga töö tegemine tähendab, et peaks sama asja tegema veel umbes kümme aastat. Küll aga ei jäta mees tööd koertega ja koolitab neid edasi. Sest ühes on ta veendunud – olgu tsiviilelus või teenistuses – kuuleka koeraga on elu oluliselt lihtsam.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?