KARUD, PUUGID JA KUUSERIISIKAD: seenehull Kristina veedab metsas ööd ja päevad, aga ei võta seeni suu sissegi!

„Kui keegi küsiks, kas minna Taisse puhkama või seenemetsa, valiks mina igal juhul kümme korda enne seenemetsa,“ lausub Kristina Kaur.

„Meil siin suured seenemetsad ja kui veel Pala vald olime, reklaamiti meid isegi seenepiirkonnana. Siin on igasuguseid seeni, tõesti igasuguseid,“ kiidab Kristina Peipsiäärset kodukanti. Siiski on naine seente pärast isegi 200–300 kilomeetrit maha sõitnud. „Oleme vist igas Eestimaa nurgas käinud.“ Ja igal aastal on Kristinal koos sõbranna Kristeliga kombeks pärast Palamuse laata teha kõva seenepäev Peipsi kandis ja seejärel võtta suund Hiiumaale, sest mere ääres öökülmad nii kiiresti ei tule. „Tavaliselt käime Hiiumaalt korjamas porgandiriisikat, millest hiidlased ise ei arva midagi, nende jaoks on seen kukeseen. Millest jälle meie suurt midagi ei arva,“ räägib ta. Hästi palju olevat Hiiumaal ka sirmikuid.

„Ühel aastal oli meil kuiv suvi ja plaanisime sõita Leetu kivipuravikke korjama. Aga enne kui kimpsud-kompsud autosse said, ilmusid meilgi seened välja. Ühel teisel korral aga Leedust tulles nägin kuskil Valmiera külje all kivipuravikke, egas ma kukeseene pärast autost välja ronima hakka,“ naerab ta, et on välismaalgi seeni korjanud.