REIS VILNIUSESSE: jooks läbi vaimustavalt elava ja rahvast täis linna

Haruldaselt soojad Vilniuse sügisõhtud: katedraali väljak on valgusega üle ujutatud, Neris peegeldab sillatulesid ja pargialleed lõhnavad niiskete lehtede järele, samal ajal on vanalinna terrassid veel hilisel tunnil rahvast täis.

Seon tossupaelad kinni ja astun tänavale. Õhk on hämaralt kuldne, nagu hõõguks linna kohal veel päike, ehkki taevasse on ronimas Kuu. Sügis peaks olema jahe, aga täna on õhtu soe. Liiga soe, et istuda toas. Terrassid on rahvast täis, lahtised jakid, klaasid, naer.

Alustan aeglaselt, hotelli Pacai uks sulgub selja taga, ja ma tean, et see jooks on vaid ettekääne. Et näha linna, mis jäi mu sisse kummitusena viimasest reisist – nädalavahetusest 2020. aasta suvel, mil Vilnius oli tühi. Kohalikud läinud, turistid tulemata. Vaikus, mida kartsin ja ei tahtnud mäletada, aga mäletan siiski.