NAISTELEHE PEATOIMETAJALT | Silja Paavle: jaanipäeva maagia aitab ka tumedamate aegadega toime tulla

Ja ongi käes jaanipäev! Minu jaoks on nii selle päeva eelne kui ka järgne aeg kuidagi eriti maagiline ja ausalt öeldes ei raatsi väga ka magada. Küll talvel jõuab. Sest isegi praegused jahedad ööd annavad uduga koostöös kogu maailmale nii võluva ilme, nagu seda ühelgi teisel aastaajal ei näe. Rääkimata päikesest, mis kindlameelselt silmapiiril kõlgub ja päriselt ära ei kaogi. Ja need lõhnad, mis öö saabudes kõvasti vunki juurde keeravad … Seda lihtsalt peab kogema!

Tõsi on see, et mu suhtumine jaanipäeva on aastatega mõnevõrra muutunud. Eriti teismelisena ootasin seda väga, sest mõne kilomeetri kaugusel toimunud suur kolhoosi jaanipidu ühes hiiglasliku lõkke ja hommikuni kestva tantsuga oli vaat et aasta suursündmus. Võitsin ükskord isegi diskomaratoni. Mis kell see algas ja lõppes, ei tea, aga mäletan, et pidasime tantsupartneriga kõige kauem vastu. Ja see tähendas, et ikka väga kaua, sest see oli üks päev aastas, kus lapsi päriselt magama ei aetud ja millele järgneval sai hommikul veidi kauem põõnata.

Enda lastega tähistasime jaanipühasid vaiksemalt, kuid neidki oli eriilmelisi ja meeldejäävaid. Ühe veetsime näiteks koos rattamatkajatest sõpradega kuskil metsas Eesti-Läti piiril. Lastele oli see erakordne sündmus ja nad otsustasid omaalgatuslikult telgi püstitada nii, et selles saaks magada pool keha ühes ja pool teises riigis. Mõeldud, tehtud.