45 AASTAT MENULAULU SÜNNIST: „Nii kui „Jaanipäev“ käima läheb, nii eestlane hüppama hakkab.“

Hando Runneli sõnadele ja Vello Toomemetsa viisile loodud jaanipäevalauluta ei möödu juba 45 aastat ükski aasta lühim öö.

Vello Toomemets (69) mäletab peamiselt Lõuna-Eestis möödunud lapsepõlvest, et jaaniõhtu oli aeg, mida täiskasvanud millegipärast väga ootasid. Mees mäletab selgelt, kuidas lõke lõõmas, tuli kandis kargesse öösse soojust ja keegi mängis lõõtspilli. Rahvast murdu polnudki, piisas kümnest või kahekümnest jaanikulisest, et üheskoos olemisest rõõmu tunda. Tantsuks ei kiskunud, pigem istuti rahulikult, söödi-joodi, nauditi nõiduslikku jaaniusside ja sõnajalaõie otsimise ööd. Lapsed võeti kah alati kaasa ja need jälgisid toimuvat suurte silmadega.

„Oli huvitav avastada, et pimedust ei tulegi ega osanud aru saada, miks niimoodi on,“ nendib Vello muheldes. „Mäletan, et vihmast ei räägitud sel ööl kunagi. See polnud lihtsalt võimalik!“