NAISTELEHE PEATOIMETAJALT | Silja Paavle: „Iga lille või puu taga on keegi, kelle lugu teades on meil tulevikus võimalik olla veidi parem inimene.“

Praegu on õues uhke aeg. Kõik mühiseb õitseda ja lõhnata, ole ainult mees ja võta hetk kõige nautimiseks. Muu hulgas vohab kasvada ka muru, aiapidajate igipõline vaenlane. Kõrbemise hirmus ja elurikkuse nimel ollakse selle pügamisel juba vaoshoitumad, ent vahepeal on see nii pikaks ja metsikuks sirgunud, et pole muud varianti.

Nii saatis ka ema mind ühte oma aianurka tulpe noppima, sest sealne rohu kõrgus ei kannatanud enam kriitikat. Oi, millised iludused ma kõrte vahelt kätte sain! Kaks vaasi sai nädalaks jagunud lilleilu täis.

Ent nende igal aastal nii loomulikuna õilmitsevate tulpide kõrval, mis õite varajase korjamise tõttu aasta-aastalt üha uhkemalt sirguvad, polnud ma tähele pannud nendega kaasnevat lugu. Ilmneb, et esimesed sibulad sinna aianurka jõudsid vähemalt Järvamaal legendaarsete matemaatikaõpetajate Krabide vahendusel. Mind nad ei õpetanud, mu paralleelklassi ja õde aga küll. Vist vendagi. Mina olin humanitaar, nemad aga realistlikuma maailmavaatega inimesed. Ilmselt sattus üks neist meile külla just seetõttu, et oli õe klassijuhataja. Ja ema oli tal alati kaasas – mõlemad olid koolis matemaatikaõpetajad, kuid lisaks armastusele ühise eriala vastu sidus neid ka aianduskirg. Seepärast käisidki palju koos. Miks nad tookord tulid, ei mäleta. Ilmselt ma muidugi veidi pelgasin ka neid, sest kuigi oskasin arvutada, tundusid nad ikkagi kuidagi … nii targad. Ja olgem ausad – millisele pubekale ikka õpetaja külaskäik meeldib.