NAISTELEHE PEATOIMETAJALT | Silja Paavle: „Inimene kohe ei õpi! Igal kevadel käid korra särgiväel õues ja... oledki jälle haige.“

Olen terve eelmise nädala köhinud ja pooltel päevadel suutnud vaid sosinal suhelda. Kurk on olnud nii valus, et vahepeal ei tahtnud neelatagi.

Pean tunnistama, et see oli kohe väga tüütu. Elu jooksul on ometi ju selgeks saanud, et nagu ilmad ilusaks lähevad, käib külmetumine justkui nipsust. Kevad ju kisub vasikana värskele aasale lustima ning iga tärganud rohulible üle rõõmustama, aga kuna keha on talvest veel kurnatud, on ka tõved sekundiga kallal. Kevadtuuled, mis pärast pikka ja pimedat talve õues meid tabavad, on kuidagi eriti kurjad ja karmid – isegi väike iil võib paksu pahandust kaasa tuua. Külmad hetked, mis pärast päikese paaritunnist võidukäiku pilvede all maad võtavad, on kohe eriti tigedad. Ja riidesse, riidesse ei oska ju ka enam nagu panna. Talvejope on liiga paks, kevadjope õhuke, salliga palav ja üldse. Eks viimasest räägib ka tänavapilt, mida eelmisel nädalalgi näha saime – saabunud soojarekordite tuules jalutasid tänavail lühikestes pükstes noorsandid kõrvu kasukates prouadega.

Ent vaatamata sellele teadmisele on ikka igal kevadel nii, et ühel hetkel tundub, et miski ei saa sind kõigutada, käid paar tiiru särgiväel õues ja … käes ta ongi. Nagu kuulen siit-sealt, pole ma ainus.