Filigraanseid nukke valmistav Kristiina Meiner: „Neid on tellitud Jaapanisse, Hiinasse, Austraaliasse ja Inglismaale.“

Verni Leivak, 26. veebruar 2020

«Esimese nuku tegin juba lapsena ja see oli Sipsik. Nüüd pole nukkude valmistamine enam isegi hobi, vaid kogu mu elu,» kinnitab Kristiina Meiner.

Nukud huvitasid Kristiinat (44) juba lapsest saati, eriti soovis ta endale just triibulist Sipsikut. Tõtt-öelda ei valminud nende väikeste kogenematute käekeste vahel just tähtteos, aga nagu öeldakse: esimene vasikas peabki aia taha minema. «Olin kohutavalt pettunud,» meenutab ta.Déjà-vu efekti koges Kristiina aga 16aastase neiuna, kui ema pesuehtsa Barbie nuku koju tõi. Maailm pöördus lausa pea peale. Ja mis sellest, et kõik temaealised sõbrannad olid nukkudega mängimise juba ammu unustanud ning nende põhiaur läks poistega flirtimisele. Mehiselt kannatas Kristiina nende ilkumise ja irvitamise ära.«Hakkasin Barbiele üha uusi rõivaid õmblema,» tunnistab ta. «Mida mul endal kandmiseks hankida ei õnnestunud, selle tegin nukule. Toona ei saanud ma aga aru, et mul annet on. Mulle lihtsalt meeldis sellega tegelda. Nüüd, mil olen nukkude meisterdamisele lausa pühendunud, ei naera enam keegi.»Ometi läks Kristiina pärast keskkooli hoopis arhitektuuri ja disaini õppima ning tegelikult võiks ta projekteerida isegi kuni kahekorruselisi maju. Omandatud erialal ei töötanud ta saatuse tahtel päevagi, vaid tegutses hoopis maniküürija ja müüjana. Pikalt kuhugi püsima ei jäänud, sest tabas alati kähku ära, kui valed need kohad tema jaoks olid.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?