„Peaks vist joone alla tõmbama?“ Jaan Rekkor räägib valust, lavast ja elu paratamatustest

Jaan Rekkori suvi on möödunud töiselt, kuid ta möönab, et puhata väga ei oskakski. Sügist ootab seepärast, et siis on ees seljaoperatsioon, mis toob ehk leevendust kurnavale valule.

Pärnu ja Seliste vahelist 40 kilomeetrit on Jaan (67) palju kordi rattasadulaski vändanud – taganttuulega kulub selleks poolteist tundi, vastutuulega on sõitnud ka kolm tundi, kakskümmend minutit. Viimati tõi ratas ta maakoju eelmisel aastal. „Sel suvel on saanud autosõidust seljaprobleemide tõttu justkui teine elukutse,“ mainib mees, lootused sügisesel opil.

Ruusi taluni viib rohtunud tee. Peremees lükkab värava lahti ja kui ta selja pöörab, vilksab kapuutsi varjust kiri: „Kaduviku nimel“. Naabri ruuge kass näitab end vaid korraks. Õue valitseb öömust suvemaja, mille seinal püüab pilku suur ümmargune peegel. Ka valged linnud taevasinise ukse kõrval pole just tavapärane viis rehetare ehtida ning Jaani sõnul on siingi mängus abikaasa visioon.