„Terve elu võitlesime tähelepanu eest.“ Kolmikõdede teed lähevad sügisel lahku

Ühine geenikomplekt ja sarnane kasvukeskkond ei tähenda veel, et selles koosluses kasvaksid sarnased isiksused. Grethe, Mirelle ja Sophie Tischleri arvates on neid DNAst ning samast kodu- ja koolikeskkonnast hoopis enam mõjutanud vastureaktsioon pidevale võrdlemisele – vajadus eristuda. Alateadlik soov olla ise.

Kolmikuid ei sünni just iga päev. Grethe teab, et 2005. aastal, kui nemad ühel detsembrikuu päeval ilmale tulid, olid nad sel aastal Eestis alles teine komplekt kolmikuid. Nii pole ka ime, kui kolmikuks olemine on neid saatnud terve elu – vahel uhkuse, vahel tüdimuseni viiva sildina.

Sophie ja Mirelle on ühemunakaksikud ning võõrale pilgule väga sarnased. „Meie Sophiega olemegi maailma jaoks nagu üks ühik. Grethel on selle võrra lihtsam olnud, tema jäi meelde, sest oli erinev,“ leiab Mirelle. Grethe aga ei nõustu – tema jaoks oli „erinev“ olemine samuti keeruline. „See, et mind justkui vastandati teile – kahele ühesugusele, ei olnud ka kuigi tore.“