SUVITAMISE MEISTRIKLASS: reis Sillamäele

Mõni linn sobib suve veetmiseks paremini kui teised. Sillamäe näiteks. Ei tõtta kuhugi, ei nõua midagi, lihtsalt ootab, et oleksid kohal. Mittemillegi tegemine muutub siin kiiresti päevakavaks ja betoonist detailid, mida mujal ei märkakski, hakkavad äkki kõnetama.

Mere puiestee ääres, seal, kus laiad trepid laskuvad vaikselt mereni, seisis kunagi skulptuuride ansambel. Need paigutati sinna läbimõeldult – mitte lihtsalt kaunistuseks neoklassitsistlikku utoopialinna, vaid osana terviklikust arhitektuursest mõtlemisest, mis püüdis ühendada ilu ja mereäärsete majade vahelise kõigile mõeldud ruumi. Vormis noored, liikumises figuurid, käed tõstetud, silmad suunatud kuhugi kaugele mere kohale. Valguse ja varju mäng krohvil ja betoonil, mis polnud kunagi lihtsalt materjal, vaid kandis endas ajastu usku tulevikku ja inimesesse.

Kui nüüd sellest kohast mööda kõndida, on alles ainult trepp ja merekohin ning külluslikud lillepeenrad. Skulptuurid lahkusid vaikselt. Päike pleegitas, tuul murendas, lumi kogunes vuukidesse. Mõranemine polnud häving, vaid loomulik vananemine, nagu fotod, mille servad hakkavad lokkima. Keegi ei astunud vahele. Võib-olla oleks pidanud, meie linnades pole kindlasti liiga palju skulptuure.