„Sellist voodit polnud kellelgi teisel.“ Zola kirjutas, Manet maalis, aga kaunis kurtisaan ei allunud kellelegi

Öeldud on, et 19. sajandil oli Pariisis kaks kuulsat kohta: Eiffeli torn ja Valtesse de La Bigne’i magamistuba. Kaunis kurtisaan andis ainest ka Émile Zola ilmakuulsale romaanile „Nana“.

Tema elulugu peetakse tüüpiliseks Tuhkatriinu looks: kaltsuhunnikust šikini, kuivanud leivatükist parimate restoranideni, viletsast kambrikesest luksusliku häärberini. Ta oli naine, kelle voodit külastati sagedamini kui Eiffeli torni. Kuid veel enne Valtesse’iks saamist oli ta lihtsalt vaesest perest pärit Émilie-Louise Delabigne, kes oli 15. eluaastast saati lisaks üksikema.

Esimesed sõnad, mida Émilie sündides kuulis, polnud ema armastusavaldus ega ämmaemanda rahustavad sõnad. Kui ta seda ise oleks mäletanud, kerkiksid pinnale vaid purjus isa vihased sajatused. Need saatsid 1848. aastal sündinud Émiliet kogu õnnetu lapsepõlve jooksul.