REIS PEIPSI ÄÄRDE: skulptuur, sibul ja samovar

Varnja külas Peipsi ääres kasvab Voronja galerii õuel rabarber inimese kõrguseks, skulptuurid võtavad vihma vastu väärikalt ja vahvlid on nii täiuslikud, nagu oleks nende valmistaja mõne ilmakuulsa vahvliinstituudi lõpetanud cum laude.

Sireliõitest raske oks ripub madalal tänava kohal, mähkides möödujaid magusasse lõhna. Järvelt puhuv tuul ei otsi tähelepanu, vaid lihtsalt tuletab meelde, et Peipsi on lähedal. Külatänaval on rõõmus sumin, muidugi galerii ees – nagu suguvõsa kokkutulek, kuhu on kogemata sattunud hulk kunstnikke. Kusagilt, üsna kindlalt Voronja galerii hoovist, imbub vahvlilõhn, see kuldpruun, kergelt krõbe õnnetunne, mida ei koge kusagil mujal.

Varnja küla ei tee juba ammu külalisest suurt numbrit. Ei pane lippe üles ega seisa külatänaval rivis. Kui siinne galerii kümmekond aastat tagasi uksed avas, lisandus suvistele sibulaid noolivatele turistidele igapäevane kunstinäljaste voor. Nii et Varnja ei satu külaliste ootuses enam ärevusse, see on seal, täpselt sellisena nagu eile, ainult rohi on ööga veidi pikemaks kasvanud. Mulle tundub, et ka aeg liigub siin teises tempos – kell tiksub, aga rohkem sõpruse märgiks kui aja mõõtmiseks ja kohustuse pärast.