„Kui mina enam ei tee, ei tee keegi!“ Haabjameister kardab, et Soomaa sümbol kaob koos temaga

Soomaa rahvuspargiga tihedalt seotud loodusturismi ettevõtja Aivar Ruukel kuulub nende hulka, kellele töö on ühtlasi lemmiktegevus. Eriti oluliseks peab mees haabjatega tegelemist.

Suure koormuse tõttu Aivar (58) tööd koju kaasa võtma ei pea, aga viibib ise sageli kodust eemal. Turismindus tähendabki ju suuresti reisimist, messide külastamist, samuti vajadust aeg-ajalt seminaridel rääkimas käia või koolitusi korraldada. Ent muidugi mõista on tööl koduga väga tugev seos.

Aivar meenutab, et ega tal pärast keskkooli eriti muid mõtteid peas polnudki, kui minna Eesti põllumajanduse akadeemiasse agronoomiat õppima. Otsene eeskuju oli ju kodust võtta. Isa pidas Säde sovhoosis agronoomi ametit ning nii tema kui ka vanaisa tudeerisid Olustvere koolis, isa hiljem veel EPAs. „Oleksin võinud minna õppima ka spordiajakirjanikuks, sest minu isapoolne onu oli treener Tallinna spordiinternaatkoolis, tol ajal tulid kõrgus- ja teivashüppajad tema käe alt. Mina aga spordipoiss polnud, väikese ja kõhnana kuulusin alati klassi väiksemate hulka. Aga mulle meeldis spordistatistika, jälgisin seda pidevalt, käisin mälumängudel, tellisin vastavaid Ida-Euroopa ajakirju,“ peatub ta põgusalt toonasel huvil.