REIS NÕMMELE | Maja räägib, tänav sosistab, park hoiab saladust

Nõmme õpetas mulle mõne tunniga nii mõndagi tulevikulinnade kohta, aga ka selle kohta, et reisiks sinna tuleb varuda kindlasti rohkem aega kui pool päeva.

See kõik algab üsna süütu mõttega: astun rongile, sõidan Nõmmele, mis veel saja aasta eest oli alev. Võrreldes naabruses asuva Tallinnaga oli siin toona maa odavam, õhk puhtam ja elu üldse rahulikum. See viimane pole muutunud – mul ongi plaan napsata metsa alt vaasi paar mustikaoksa ja turult lillekimp. Aga niipea, kui Nõmme jaamas maha astun, saan aru, et olen teinud valearvestuse. Sellest ei saa jalutuskäik. Pigem romaan, vähemalt triloogia.

On ebatavaliselt soe aprillipäev, päike paitab, ja Tallinna tänavad tunduvad korraks vähem süüdi kõiges selles, milles neid tavaliselt süüdistada annab. Astun mööda vaikseid teid, mis ei tea siiani, et nad on osa Tallinnast. Nõmme kuldajastu värelus on siin ikka veel õhus. Vastu tulevad võõrad majad ja mitte vähem võõrad ajastud. Männid vahelduvad majadega, majad mändidega, ja kõik see toimub nii sujuvalt, et mul kaob hetkeks orientiir. See on kui utoopiline tulevikulinn, kus suurlinnast on saanud omalaadne loodusmuuseum, piir looduse ja inimese loodu vahel hajunud. Kas see on veel mets või juba maastikuarhitektuur? Ja kuidas saab linn nii hästi lõhnata?