Kirjanik Aidi Vallik elustas kaduva oskuse: nüüd tunnen ennast nagu kullaketraja!

Kirjanik Aidi Valliku hommikud algavad vokiratta vurinal. Pärast pikki katsetusi sai ta just sel talvel ketramise nii selgeks, et koeravill muutub sõrmede vahel ilusaks ja pehmeks lõngaks.

Aidi (53) sõnul sai kõik alguse tema ühtelugu külmetavatest jalgadest. „Mul on krooniliselt külmad jalad. Kuulsin aga juttu, et selle probleemi vastu aitab koeravillaste sokkide kandmine. Kuna ma müügilt seda lõnga ei leidnud, lasin kedrata meie enda tšau-tšau villast. Kuid see on väga kallis töö,“ meenutab ta. Nii sündiski mõte õppida too oskus ise ära.

Aidi sai endale vanatädi saja-aastase voki. „See oli seisnud 30 aastat pööningul – kuulsa Tuksi vokimeistri Johan Klingbergi 66. vokk, nagu ma kindlaks tegin.“ Aidi osales vokkide korrastamise töötoas, kus temagi ketrusriist võeti juppideks lahti ning sai seebivee ja piiritusega puhastatud. „Pärast said kõik jupid üle õlitatud ja meistri käe all tagasi kokku pandud. Tema tasakaalustas mu pilli uuesti ära ja nüüd ma tunnen ennast nagu kullaketraja. Vokk töötab vurinal!“