Eestimaa spordihing Väino Treiman ei lase vähil end murda: „Ma ei saa ära minna – mis siis uisuväljakust saab?“
„Tunnen end tervemana, kui lükkan labidaga lund, rauaga jääd, vean voolikuid. Ainuke halb asi, et päev jääb lühikeseks,“ sõnab teenekas kiiruisutamistreener Väino Treiman. Sitke mees ei anna alla ka võitluses vähiga.
Varahommikul pealinnast Adavere poole sõites kulub tanklast ostetud kange kohv vägagi marjaks ära, sest pimedal, lumisel, unisel ja tühjal maanteel paistab kogu maailm kui unne suikunud. Sihtkohta jõudes tervitab mind aga reibas Väino (72), kes lõpetas jäätegemise alles keskööl, kuid oli pool 6 juba krapsti tagasi väljakul. „Ah, see pole midagi! Kõige pikem päev on olnud 22 tundi jutti vooliku taga, sest tulekul olid Eesti meistrivõistlused, aga jääd polnud. Kui vanajumal andis järsku külma, tuli seda ära kasutada,“ lausub ta heatujuliselt.