NAISTELEHE PEATOIMETAJALT | Silja Paavle: „Julge unistada! Unistuste elu koosneb justnimelt unistustest.“

Kui toredad on unistused! Nende olemasolul on võimalik ikka ja jälle millegi poole püüelda, millestki rõõmu tunda ja hiljem kogetut jagada. Mina olin ikka väga pikka aega unistanud ööbimisest peegelmajas.

Iseenesest ei tundu see ju mingi erilisevõitu tegevus, sest koduse voodi vastu ei saa kunagi miski, aga mind lihtsalt on vaimustanud mõte neist kameeleonina ümbrusesse sulanduvatest insenertehnilistest ehitistest ning painanud soov täpselt teada saada, kuidas kõik toimib. Viimaks kõik asjaolud klappisid – üks Põlvamaal asunud peegelmaja ootas meid üsna spontaanselt.

Ja tead, mis? See kogemus oli päris äge. Alguses metsade vahele kohale jõudes rabas ümberringi valitsenud vaikus muidugi jalust ning sundis paariks tunniks voodisse töönädalaga tekkinud rampväsimust välja magama. Aga edasi oli puhas lust. Suured puhtad peegelseinad duubeldasid looduse erakordselt võimsa värvidemöllu ning maja kõrval väsimatult askeldanud tihased ja rähn andsid märku, kes tegelikult selle peegelmaja peremehed on. Täisvarustuses köök lubas süüa teha seda, mida hing ihkas, soe vesi voolas kraanist ja, mis eriti äge, ei mingit telekat. Selle asemel paitas silmi õhtune päikeseloojang ning öösel tuli ikka aeg-ajalt ärgata, et otse voodist tähti vaadata. Veidi muigama pani tõik, et pimedas muutub peegliefekt vastupidiseks ehk kõik sees olev saab väljastpoolt vaatajale nähtavaks, aga veidi järele mõeldes tundub see ka loogiline. Igatahes ei tundunud hommikune hall sooja teki alt piieldes üldse mitte karge, selle sära andis päevale hoopis pidulikuma algusnoodi.