NAISTELEHE PEATOIMETAJALT | Silja Paavle: „Koostegemises peitub jõud, mille toel on võimalik ka kõige võimatumaid olukordi lahendada.“

Kui räägitakse eestlase olemusest, ei jäeta enamasti mainimata, et ta hoiab omaette ja eelistab tegutseda üksinda. Möödunud nädalavahetusel õnnestus mul käia aga Saaremaal kogukonnapäeval „Külla külla“ ning kogeda, et õnneks hakkab see levinud arvamus tasapisi iganema: meie inimesed tahavad koos tegutseda ja üheskoos luua, nad on ära tabanud koostegutsemise jõu ja võimu.

Nimelt oli selle sündmuse raames üle kogu Saaremaa avatud 14 külakeskust. Igas kohaliku elu eestvedajad ootamas just oma naabritega keedetud hoidistega, pirukate-kookidega, lõunasöögiga, käsitööga, õpitud laulude-tantsude-näidenditega, ettevalmistatud põnevate tegevustega ja palju muuga. Kõiges selles koorus kiht kihi haaval lahti iga konkreetse piirkonna erisus ja inimeste olemus. No näiteks, et eakamate inimestega paikades tehakse rohkem käsitööd, nooremad aga hindavad elamusi. Väga muljetavaldav on Kõljala nobenäppude tava teha igale uuele külla sündivale beebile üheskoos uhke lapitekk. Viimase aasta jooksul on seda õmmeldud vaid üks, aga traditsioon püsib elus! Mõnes paigas, näiteks Tõnijal, on küla täis noori – see kajastus ka tegevustes: põnevuse otsijad said seigelda külamaja taha niidetud labürindis ning lapsed ootasid suure elevusega näomaalingute järjekorras. Selles külas on olemas isegi oma koor! Eriti uhke oli aga Sakla seltsimajasse rajatud piirkonnamuuseum – tõeline peidetud pärl oma kella- ja raadiokollektsiooniga, muust rääkimata.

Oli näha, et see külapäev ei olnud ainult eestvedajatele. See tõi kodust välja pea kõik ümbruskonna elanikud, ka naaberküladest, sest andis võimaluse pärast tegemisi täis suve üleaedseid kaeda ja rahulikult kohvitassi taga juttu puhuda. Vihmasevõitu laisk päev isegi lausa soosis seda. Küllap lahkus nii mõnigi külas käinu inspireerivate mõtetega, millega täpselt õunauputuse aastal oma aia ubinaid moosiks keeta.