Urmas Vadi sai raamatu kirjutamiseks tõuke ema surmast: „Sain äkki päris mitmetest asjadest aru, mida lapsena nägin.“

Kirjanik Urmas Vadi pälvis Alatskivil Liivi muuseumi kirjandusfestivalil teist korda aasta kirjaniku tiitli. Tema mahukas „Kuu teine pool“ on noppinud auhindu rohkemgi. Vadi tunnistab, et tõuke raamatu kirjutamiseks andis ema surm.

Aasta kirjaniku tiitliga kaasnes Juhan Liivi varreta haamer. Kas see on n-ö rändkarikas?

Urmas Vadi: See haamer peaks ikka mulle jääma. Aga ega ju Juhan Liivil mingit haamrit olnud, mis ta sellega oleks teinud, heal juhul endale näpu peale löönud. Ta oli maistes ja argistes asjades suht koba ja ainus, mis tal oli, olid tema tekstid ja see ongi oluline. Minu jaoks ütleb see aasta kirjaniku preemia, milleks on vaid tükk roostetanud rauda, sedasama. Et oluline pole mingi asi, mida sa saad pihku haarata, vaid tekst. Tähendus seisneb tavaliselt ikka tekstides, mõtetes ja tegudes, mitte asjades. Aga kui aus olla, siis ilmselt oskan ma selle haamriga kordades rohkem pihta hakata kui Liiv.