NAISTELEHE PEATOIMETAJALT | Silja Paavle: „llmselgelt kulgeks elus palju oluliselt paremini, kui jõutaks taipamiseni, et õpitakse ja tegutsetakse iseenda jaoks.“

Eelmisel nädalal tuli ühel koolitusel arutlusele küsimus, kas teist inimest on võimalik muuta. Paljud olid meelt, et ikka on võimalik – julgustades, näidates isiklikku eeskuju, vesteldes ja head sõna jagades. Jäin sellega nõusse vaid ühe klausliga: muutmine on võimalik, kui inimene seda ise soovib.

On ju väga inimlik ja turvaline hoida kinni kõigest olnust, käia kindlalt mööda sissetallatud rada. On väga inimlik põtkida vastu kõigele uuele, sest muutused tekitavad emotsioone ja hirmu tundmatuse ees. Kui aga mõtestada muutus ja selle vajalikkus lahti, laiendada sammuvõrragi mugavustsooni ja tegutseda – eesmärgi nimel –, on kõik võimalik.

Muidugi nõuab see muutmine ka töökust. Olen viimase aasta jooksul kogenud korduvalt olukordi, kuidas vajadus asja parandada püsib teravalt päevakorral, ent samme selleks … peaks tegema keegi teine. Sest õppimine on ebamugav, ajamahukas ning nõuab pingutust. Täiskasvanu peaks aga ju ometi saama ise otsustada, kas ta pingutab või mitte … Tõesti. See õigus on olemas. Aga siis tuleb endale ka väga selgelt aru anda, millised on tegemise või tegematajätmise tulemused – need ei pruugi rõõmustada.