NAISTELEHE PEATOIMETAJALT | Silja Paavle: „Tõeliselt suur kaotusvalu ei lähe kunagi mööda, kuid aegamisi õpib sellega elama.“

Iga teade noore inimese lahkumisest murrab mu südamest väikese killu. Eriti, kui oled sellest inimesest oma elu jooksul hoolinud ja tema tegemistest lugu pidanud. Jah, noorus on suhteline mõiste, ent veidi alla viiekümnesed, minu eakaaslased, on täiesti kindlalt veel noored.

Nüüd siis läks teisele poole linnuteed mu tädipoeg. Kaotusvalu, mida saatus on elu jooksul teele pillanud omajagu, tekitab jõuetut trotsi ja paiskab üles palju küsimusi. Üle nende troonib üks: miks?

Jah, ainsamgi inimene pole jäänud ilmasambaks, ent miks peavad noored minema ootamatult diagnoositud raske haiguse tõttu. Jah, on haiguseid, mis ongi olemuselt nii keerulised, et neile ei saa veel ka hästi arenenud meditsiin varakult jaole. Või kui saab, ei ole neile veel ravi leiutatud. Kuid miks nad tabavad nagu välk selgest taevast inimesi, kellel võiks olla veel pool elu ees ühes rõõmuga oma laste kordaminekuist? Miks tabavad need üldse inimesi? Miks kõlab arstide suust alla viiekümnestele väsimuse korral kõige sagedamini soovitus puhata ja juua teed? Väsimus on ju meie kõigi igipõline kaaslane, ent samas ka väga paljude tõsiste tõbede esmane hoiataja. Milline on piir, mis näitab kätte, et just nüüd on vaja otsida ja ka saada abi? Kuhu siis üldse pöörduda, et sind tõsiselt võetaks? Nii palju inimlikke küsimusi, kuid ei ühtegi selget vastust.