Reelika ja Tõnise jätkusuutlik terviklik elu Hiiumaal: „Saareelu õpetab end mitte hingetuks rügama!“

„See, et looduskaitsealal elades eriti ehitada ei saa, on suur eelis – siin on nii tasane. Meile see sobib, sest me mõlemad armastame vaikust ja puhast loodust,“ kinnitavad Soonlepa karjamõisale elu sisse puhunud Reelika ja Tõnis Kasemägi.

Mandriinimese jaoks asub Soonlepa karjamõis üsna saare alguses. Ehkki nimi kõlab uhkelt, ei oota ees uhke mõisa peahoone. „Seda siin polegi. Karjamõis polnud eputamiseks, seal tehti tööd. Valitsejamaja oli enne meie siia jõudmist juba lagunenud,“ jutustab Hiiumaal veerandsaja aasta eest kanda kinnitanud peremees Tõnis (63). „Tollal oli siin kohti saada nagu kirjusid koeri, vaatasin neid ikka suure hulga läbi. Aga siinne vana karjatee võlus mu ära,“ meenutab ta.

Seesama karjatee on pugenud ka Reelika (43) südamesse. „Mulle meeldib seal kadakate vahel pilvi vaadata. Olen märganud, et seal olles ei õnnestu raamatutki lugeda, ikka jääd taevast või lindude tegemisi jälgima.“ Kõlab lustlikult, aga enne Tõnisega tutvumist polnud Viljandist pärit naine varem Hiiumaale kordagi jalga tõstnud. Nüüd on tal hiidlase staaži kümme aastat ning saar, selle kombed ja hiidlaste mõtteviiski omaks võetud.