NAISTELEHE PEATOIMETAJALT | Silja Paavle: „Ükski inimkäsi ei suuda seda, mida suudavad sibulakoored.“

Viimaks ometi on jälle käes aasta üks imelisemaid nädalavahetusi! Kristlikus maailmas on sellel juba aastatuhandeid oma põhjus ja seletus, ent just need päevad toovad kõigini ka kuhjaga looduse imesid, mida muidu ehk märgata ei oskagi.

Mulle on lihavõttepühad alati meeldinud, sest selle tähistamise traditsioonidega kaasneb munade värvimine. Mäletan, kuidas lapsepõlves ootasin kannatamatult, millal viimaks aeg nii kaugel, et saaks oma loovuse valge muna koorele valla lasta. Pruunid munad miskipärast ei köitnud. Vaasi toodud pajutibude varjus munade värvimine oli nii äge tegevus, et kui ema ühel hetkel teatas, et nüüd aitab, tundsin alati pisukest pettumust. Küll oleks veel tahtnud! Aga no emal oli ju õigus – isegi kõige suurem pere ei jaksa pärast toatäit keedumune ära süüa. Üle jäi neid alati nagunii. Ja nagu paljude muudegi asjade puhul, kipub ajalugu korduma. Aastaid hiljem olen pidanud munade värvimise kirglikku kihku taltsutama oma lastel.

Täiskasvanuna on see tuhin veidi taandunud, just koguse mõttes, aga siiski kindlalt olemas. Aastate jooksul läbikatsetatud värvimisviisidest on kõige lemmikumaks kerkinud sibulakoortega kordumatute mustrite loomine. Mõnel aastal pole sibulakoori lihavõteteks enam jagunud ja siis olen käinud neid poest ostmas. Ikka nii, et panen sibulakastist kotikesse ühe mugula ja sinna ümber püüan noppida võimalikult palju koori. Kõlab kentsakalt, aga ausõna – viimati seda tehes ei olnud ma päris kindlasti esimene ning kullakarvalisi koori tuli tikutulega taga otsida.