MINE JA MUHELE! Tartus avatud näitus annab ülevaate omaaegsest vastuolulisest huumorist: „Nii sai süsteemi teatud piires kritiseerida.“

Tartu Kunstimuuseumi kuraatori Indrek Grigori koostatud näitus „Initsiatiiv altpoolt. Eesti karikatuur 1980ndatel“ pakub kultuuriloolist pilku nõukaaja vastuolulisele huumorile.

Indrek koondas tähelepanu hetkele, mil nõukaaegse tegelikkuse absurdist sündis Eesti sürrealism. Kui uurin, miks see teema teda huvitas, naerab ta kõigepealt südamest ja tunnistab siis, et tegu on erialase naljaga. „Leidsin umbes kümme aastat tagasi raadiosaate „Kunstiministeerium“ rubriigi „Mälu loeb“ jaoks vanu ajalehti Sirp ja Vasar lehitsedes väljendi ruumiline karikatuur. See tundus kunstikriitikule piisavalt kummaline ja käivitav nähtus. Uurisin teemat edasi ja avastasin enda jaoks rühmituse Tallinnfilmi Sürrealistid ja Elise Eimre kirjutatud uurimistöö neist. Materjalis peitus mingit kummalist võlu, uurimistöö tegid teised juba ära. Kui siis selgus, et Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 raames oleks vaja teha näitus Eesti sürrealismist, sai mulle kohe selgeks, et see peab olema Tallinnfilmi Sürrealistidest,“ avab ta näituse sünnilugu.

Mees jutustab taustaks sellestki, kuidas uuris paar aastat tagasi näituse „Järjekord“ tarvis Tartu Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimaja publikunumbreid ja -rekordeid ning avastas tänu vanematele kolleegidele, et 1986. aastal toimunud Tallinnfilmi Sürrealistide nime taha koondunud karikaturistide näitus tõi Tartus kohale üle 15 000 külastaja.