PARAPSÜHHOLOOG ANNAB NÕU: kas keskeakriis tähendab ilmtingimata lahutust?

Kui jääda kinni vanasse muutusi teadvustamata, kiputakse nõudma kaaslaselt seda, mida enam olemas pole. Aga keskeakriisis olija soovib, et teda mõistetakse ja võetakse sellisena, nagu ta sel hetkel on.

Ettekujutlus oma partnerist peab olema reaalne ja ajakohane. Ei ole vaja vanu mälestusi praegusesse hetke väänata. Näiteks. Mees räägib: „Mul on hea naine, kasvatas lapsed ülesse, kodu on korras ja puhas ning söök laual. Naine on hea ja rahulik, probleeme pole. Aga mul on tunne, et ma lämbun. Ma tahaksin elada ja elu nautida, aga naisega seda ei saa. Ta ei taha muutusi. Tahaks kinno, kontserdile, reisida, aga naine ei taha. Talle ei meeldi enam see mis mulle. Kuidas ma talle nüüd ütlen, et mul on uus naine, kes mõistab mind täielikult – meile meeldivad samad asjad, meil on samad hobid, saame kõike teha koos, seksime kirega ja ta võtab mind sellisena, nagu ma olen. Temaga koos tunnen ma, kuidas elan ja mu südames on rõõm, mu hing on täidetud heaga. Mu vana naine ei ole ju paha, ma ei taha teda maha jätta. Aga ma tahan elada.“

See mees tahab uuendusi ja tunda, et elu alles algab, ta tahab seksida, mida pärast laste sündi pole nagu väga saanudki. Ta tahab olla kellegi jaoks kangelane, väärtuslik ja vajalik. Kui kodus on elurutiini kinni jäänud naine rasvaplekkidega kitlis ja higilõhnane, kelle elu mõtteks on vaid seebikad, siis ilmselgelt sellelt naiselt ta seda ei saa. Uus partner, kes mehele puuduolevat pakub, tembeldatakse koheselt mehe ära tinistanud nõiaks ja perelõhkujaks. Tegelikult on aga tema naine ise oma suhte ise aeglaselt ja järjekindlalt hävitanud ning süüdistada pole kedagi.