LIIGA PALJU EKRAANE? Kuidas nutimaailm kontrolli alla saada?

«Mina pean küll tunnistama, et kõik koos kodus olles suurenes märgatavalt ka laste ekraaniaeg. Ühelt poolt seepärast, et nad olid kogu aeg kodus, teiselt poolt seetõttu, et endal ei olnud aega tegeleda, kolmandaks seepärast, et mis tahes ekraan on ikkagi väga hea lapsehoidja,» sõnab kahe lapse ema Liisa, kes pidi koroonakriisi ajal tuhandete emadega sarnaselt Hunt Kriimsilma kombel mitut ametit pidama.

Liisa tõdeb, et varem oli nende peres arvuti- või telefoniaeg õhtuti pärast töö-, kooli- või lasteaiapäeva. Siis, kui oli vaba aega, ehk kui ei oldud õues või polnud muid plaane. Sageli ei olnudki päevas üldse ekraani jaoks aega. «Õhtul kindlal ajal või olenevalt väsimusastmest, läksid telefon, arvuti ja teler kinni. Aga mitte hiljem kui õhtul kell üheksa,» kõneleb pereema. Sama piirang kehtib ka praegu. «Kui nad vaatavad telerist midagi ja see ei ole kella üheksaks lõppenud, siis luban ikka lõpuni vaadata. Kui on mingi pikem asi, mille nad on alles käima pannud, siis ei luba,» sõnab ta.Kui osa lapsi muutub ekraanide taga tigedamaks, siis Liisa ei ole oma järeltulijate käitumises õnneks muutusi märganud. «Oleme nii-öelda õigel ajal lõpetamise ja nutiseadmete kinni panemisega palju tegelenud. Enamasti suurt vaidlust teemal, et miks peab ja tahan veel ja nii edasi, ei tule. Vahel ikka jauravad, aga see on pigem normaalne, ma arvan. Nad püüavad ju ennast igal sammul kehtestada. Aga jah, eriolukorra ajal ekraaniaeg pikenes. Mulle on see kaasa toonud suured süümekad,» sõnab naine nukralt.