LAHE KOGU! Moeteemalised retropildid tikutoosidel viivad nostalgialainele

Helina Piip , 27. mai 2020

Kollektsionäär Heldur Leinola mitme kogu seas on ka tikutoosietikettide kollektsioon. Retro on popp ja need rõõmsalt lahedad sildid viivad nostalgialainele. Meie tarvis otsis mees välja moe- ja iluteemalised etiketid.

2007. aastal tabas Heldurit (61) kogumistuhin. «Arvasin, et hakkan koguma kõike: paberraha ja münte, postkaarte ja tikutopsisilte. Võtsin suurelt ette. Siis tuli masu peale ja asi jäi soiku. Hea, kui arved sai ära makstud. Hiljem kadus paljude asjade vastu huvi,» meenutab kirjastuse reprotöötaja ja fototoimetaja ameteid pidanud mees.

Ka tikutopsietiketid tekkisid koju margialbumi vahele tänu toonasele vaimustusele. «Nägin internetioksjonil pakkumist – keegi müüs korraga tervet etiketikogu.»

Kui palju täpselt kroone tuli välja käia, Heldur enam ei mäleta, aga «palju ei maksnud ja kedagi ei pidanud ka üle pakkuma.» Rohkem on tal oksjonikogemusi postkaartidega ja seal on tulnud ikka panuseid tõsta, kuni konkurent ära kukub. «Ilma olen ka jäänud, kui hind liiga kõrgeks läheb. Aga nagu elu on näidanud, tuleb jälle uus võimalus.»

Saagem kauniks!

Helduri kogus olevad etiketid pärinevad 1950.–1960. aastaist. «See periood huvitab mind, sest jääb mu lapsepõlve,» selgitab mees. «Ka hiljem tehti ju palju ilusat, aga too aeg tervikuna pakub mulle huvi.»

(Heldur Leinola)

Vaatame tillukesi silte: punaste saabastega kass kutsub aegsasti sügisjalatseid ostma; kaabut kergitav härrasmees soovitab: «Igaühele ülikond»; reipalt sammuv suusataja lubab: «Igale suusatajale suusasaapad!»; Orto juukseõli ja kurgikreemi ilmestab hüüatus: «Saagem kauniks!»

(Heldur Leinola)

«Aja- ja asjakohaseid reklaame on vahva vaadata, need on elulised,» leiab Heldur, kes oli 1960ndatel veel poisike – nii et moeteema tema jaoks just aktuaalne polnud. Mees mäletab siiski, et ema õmbles ise üsna palju nii endale kui ka pojale. Kas ka isale, see enam ei meenu. Heldur märgib veel, et lapse silmale olid «1960ndatel daamidel üsna kummalised kübarad. Aga mis kindel – naised kandsid ikka kleite ja seelikuid, mitte pükse.»

(Heldur Leinola)

Millised parfüümid aga ema lemmikud olid? «Mitte ei mäleta,» raputab mees pead. Küll aga on lõhnaaistinguna meeles see, kui isa habet ajas. Siis tõmbas naljaviluks ka pojal odekolonnise näpuga lõua alt läbi.

RETROHÕNGU: Maitseka dekoratiivse kujundusega etiketid – kõik oluline on tillukesel pinnal öeldud. Mõned tuletavad taas meelde nõukaaegset kesisust, aga kõik meenutavad möödunud aega. (Heldur Leinola)

Kasvatus- ja hoiatussõnad

Vaadates neid tillukesi etikette, mis ju ühtaegu ka praktilised reklaampinnad, on mõneti raske mõista, miks üldse pidi reklaamima kaupu, mis reklaami ei vajanud – nagunii osteti ju kõik ära. «Külastage kauplust Mood», «Teostage oma ostud kauplusest Tekstiil» ja «Ostke meilt!» kutsub kingapood Soliid. «Võib-olla oli see ka väljapoole näitamiseks, et meilgi on poes kaupa?» pakub Heldur. Moe- ja iluteemalisi tikutopside etikette on tema kogus umbes 40.

(Heldur Leinola)

Ka propagandamasina punane keel noolis neid väikeseid toose, mida leidus ju igas majapidamises. Veel rohkem leidub aga kollektsionääri albumis etikette, mis nõukogude inimest kasvatasid ja hoiatasid: «Tõmba triikraud välja!», «Ole gaasipliidiga ettevaatlik!», «Hoidke koerad kinni!»

(Heldur Leinola)

Tikud vineerkarbis

Üldse läks kleebitavaid sedeleid aga vaja sel põhjusel, et tikukarbid tehti toona õhukesest vineerist ja neile tuli tooteinfo eraldi peale liimida. Eestis tehti seda aastani 1972. Hiljem trükiti vajalik pilt kohe papptoosile ja nii kadus põhjus eraldi silte trükkida.

(Heldur Leinola)

Kollektsionääride rõõmuks toodetud temaatilisi etikettide seeriaid sai osta ka filateeliapoest. Teemadest leidub Helduri kogus veel näiteks Tallinna vaateid, maakondade vappe, toidupilte. Mehe enda lemmiksedel teatab: «Müüa tänavu riigile 550 000 tonni piima.» Ka Narva-Jõesuu restorane külastama kutsuv pildike on pilkupüüdev veinipokaali hoidva käe elegantse sõrmesirutusega.

(Heldur Leinola)

1 tops – 1 kopikas

Veel loeb siltidelt välja tikutootja nime – Viljandi metsakombinaat. Karbike sisaldas 60 tikku ja maksis ühe kopika.

Kuna postkaartide vastu on Helduril suurem huvi, on neid mees arhiiviski uurimas käinud. «Sealt võib leida tootmistoimikuid, kus kirjas ka kunstniku nimi ja kavandidki juures. Küllap on tikutoosi etikettidelgi omad toimikud olemas,» usub Heldur, keda praegused tikukarbid õlgu kehitama panevad: «Ega seal midagi huvitavat ole, erinevaid pilte vaid kaks-kolm ...»

Kolmteist aastat tagasi soetatud etiketikogu pole ta hiljem enam täiendanud. «Ega ma neid ära anda ka raatsi. Nii need mul lihtsalt on.»


Huvitavaid fakte

  • Etiketid ilmusid tikutoosidele esimest korda 1829. aastal.
  • Esimestel siltidel oli kirjas ka õpetus tikkude kasutamiseks, sest tollal oli see üsna keeruline ja ohtlik.
  • Eesti esimese fosfortuletikkude vabriku asutas Arnold Georg Eggers 1838. aastal Tallinnas Charlottenthalis (praeguse Mustamäe tn ja Liimi tn kandis).
  • Viljandi metsakombinaat loodi 1904. aastal.
  • 1972. aastast etikette enam eraldi ei kleebitud ja kleebitavate sedelitega tikutoose tehti vaid eritellimusel.

Räägitakse, et ...

Tikutooside ja nende etikettide kogumist nimetatakse fillumeeniaks ning see hobi on köitnud kroonitud päidki! Tikutoosisilte olevat kogunud Hollandi kuninganna Wilhelmina, USA president Franklin D. Roosevelt ning Siiami kuningas Chulalongkorn (1868–1910). Viimasele oleks see hobi kord Londoni visiidi ajal vaat et saatuslikuks saanud. Nähes tänaval vedelemas tikutoosi, mida kogus veel polnud, olevat kuningas tõtanud seda haarama ja pääses vaid üle noatera auto alla jäämisest.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?