KULTUURIAMPS | Oma viimase aja lemmikutest kõneleb näitleja Ingrid Isotamm
Köitvad raamatudBill Brysoni sulest juba varem ilmunud «Kõiksuse lühiajalugu» vaimustas mind väga. Nüüd on autor saanud valmis uue mahuka teose «Inimkeha. Kasutusjuhend asukale». See on põnev, hämmastav ja uskumatu. Paneb lugejat ennast kenamini kohtlema. Teos meenutab, kui kerge on ikkagi ära unustada, mis imetegu on inimene, et see kõik on üldse võimalik ja kui tänamatud me vahel oleme.Ent kui oleks minu võimuses, teeksin koolis kohustuslikuks kirjanduseks Yuval Noah Harari raamatu «Sapiens. Inimkonna lühiajalugu». Autor kirjutab nii paeluvalt ja haaravalt, et olin mõnda aega inimese peale väga kuri – kui ta nii tark on, siis miks ta saab samal ajal ka nii halb ja rumal olla, ning poest ostetud liha käis suus ringi.Millises imes me elame! Milline ime, et me elame ja millised imed me oleme. Neid raamatuid lugedes tekkis tunne, et tahaks meelde jätta, mitte unustada, alla joonida, mäletada.
Film, mis kõnetasRežissöör Vallo Toomla filmi «Marju Lepajõe. Päevade sõnad» saab ERRis veel umbes sadakond päeva järelvaadata. Tõeliselt imetlusväärne ja inspireeriv, kui inimene on nii pühendunud, kirglik, põhjalik ja intelligentne. Oleks tahtnud olla tema kirjutuslaud, raamat riiulis, sigaret või pastapliiats. Ahmida endasse igat selle naise mõtet või sõna, igat vaikust ja pausi, mis oli nii kõnekas.